Kogu ettevõtmise taga peitub üks tähelepanuväärne persoon – Tõnu Sepp kui idee algataja, etenduse juht, õpetaja, tekstide tõlkija, kes ise osales etenduses šalmei ja viola da gamba mängijana ning ka prohvet Habakuki rollis. Kui kellegi kohta võiks öelda eesti vanamuusika grand old man, siis on see Tõnu Sepp. Oli ta ju siinmail esimesi, kes 1970ndate algul vanamuusikategevusega alustas: muusikuid innustas ja koolitas, rahvamasse kokku toonud Viljandi vanamuusikafestivali algatas, esimesi vanamuusikaansambleid asutas, pille ehitas, noodimaterjali kogus, käsitsi tindiga keskaegset noodikirja ümber kirjutas jne … Ja mitu aastakümmet hiljem leiame ta ikka sama suure pühendumise ja innuga tegutsemas ning noorte hulgas sajanditetaguseid väärtusi propageerimas, viimasel ajal põhiliselt Tartus.

Nüüd aga etenduse juurde, mis toimus esimest korda eesti keeles ja mitte kontsertettekandes, vaid täeliku etendusena, peast ja ilma kärbeteta. Noodid olid järje pidamiseks ees vaid täiskasvanutest saateansamblil (pillideks harfid, fiidlid, ud, tromba marina, flöödid ja löökpillid). „Kaua sa suvalises originaalkeeles ikka laule laulad ja kuulad – esteetiline ja orgaaniline on see küll, kuid hinge nad ikkagi sel määral ei poe kui emakeeles esitatu. Samal ajal on meie emakeel väga hästi lauldav, tarvitseb tõlkides vaid sõnarõhud ja välted võimalust mööda muusikaga kokku sobitada,” põhjendab Tõnu Sepp.

Ja sobitatud need said. Tulemuseks oli põnev elamus ning hariv ülevaade kogu sündmustikust. Lisaks võis kavalehelt leida põhjalikud selgitused tegevuse ajaloolisest taustast. Vaikuse Muusika stuudio suured ja väikesed muusikud ning elava ajaloo ringi sõdalased andsid oma parima etenduse õnnestumiseks. Väljapeetult väärikas Taaniel (Tarmo Tabas) mõjus väga ajastutruult ning näitas ootuspäraselt head vokaalset taset, põneva efekti lisas säravkuldses kleidis laulva kuninganna (Janika Lillenberg) ootamatu sisenemine. Olulisematest tegelastest peaks veel mainima prints Belsatsari (Ergo-Hart Västrik) ja kuningas Dariust (Paul Lääne). Omaette tähelepanu väärib kõiki numbreid sidunud justustaja Raivo Adlas, kelle suurepärane diktsioon ja haarav kõnemaneer tagas arusaadavuse ka seal, kus laulutekst kippus pisut akustikale alla jääma.

Kiitust väärib nutikas lavastus, osav ruumikasutus ja muusikastuudio laste julge näitlemine. Teos on päris ulatuslik – 51 numbrit. Peale laulu, tantsu ja pillimängu oli laval ka üks lahingustseen. Osavalt oli leitud kõigile sobiv roll ning piisavalt tegevust. Ja efektid! Publik lausa võpatas kui „salapärane kiri seinal” täiesti ootamatult plaksatades kõrgelt alla sadas.

Ettevõtmise suureks väärtuseks peab Tõnu Sepp võimalust, et lapsed saavad teha professionaalidega koostööd, see motiveerib neid väga. Sümpaatne on kogu asja juures ka esteetilise ja eetilise poole tasakaal. Propageerib ju Taanieli lugu tänapäeval haruldaseks jääma kippuvaid nähtusi nagu põhimõttekindlus, usk ja ustavus.

Ükski hea üritus siin ilmas ei sünni aga lihtsalt õhust ja entusiasmist. Senised viis etendust on antud kultuurkapitali osalisel toel. Tõnu Sepa suurprojektide ideed pole sugugi ammendunud, ent mida grandioossem üritus, seda suuremad on mõistagi ka kulud. Loodetavasti jagub edaspidigi ja suuremal määral toetust, sest Tõnu Sepa puhul võib kindel olla, et tegu on ülimalt asjatundliku, väga hoolikalt läbi mõeldud ja suure pühendumisega ette valmistatud muusikasündmusega.