Hilisema kursusekaaslase Jaanus Orgulase kutse viis teatrihuvilise noormehe Moskvasse, Lunatšarski-nimelisse riiklikku teatrikunsti instituuti (GITIS), mille lõpetamise järel suunati eesti kursus (sh Ita Ever, Kaljo Kiisk, Grigori Kromanov, Arvo Kruusement, Ervin Abel, Jaanus Orgulas) Tallinna Riiklikku Draamateatrisse näitlejaks. Kuid huvi lavastajakutse ja muusika vastu viis Lembit Antoni uuesti Moskvasse GITISe kõrgematele režissööride kursustele ning aastatel 1963–1966 avanes tal võimalus töötada Moskva Estraaditeatris. Lembit Anton on töötanud pea kõigis Eesti teatreis, tema näitlejabiograafias võib nimetada järgmisi rolle: Tõnis Hoopkaup (Hindi „Kuhu lähed, seltsimees direktor?”) ja Mogri Märt (Kitzbergi „Kauka jumal”) Lõuna-Eesti Teatris, Bražnikov (Lutsu „Tagahoov”), Ott ja Eedi (A. H. Tammsaare ja Särevi „Vargamäe vanad ja noored”), Simeoni (Kivi „Seitse venda”) Draamateatris, Bullinger (Brechti „Švejk Teises maailmasõjas”) ja Kükloop (Undi „Phaeton, päikese poeg”) Vanemuises, Gibbs (Kesselringi „Hapu vein ja sinihape” Vanalinnastuudios), linnavalitsuse valvur (Tšehhovi ja Jerjomini „Moskvasse, Moskvasse” Vene Draamateatris.

Ta on mänginud filmides „Vihmas ja päikeses”, „Kirjad Sõgedate külast”, „Vallatud kurvid”, „Naine kütab sauna”, „Külmale maale”, „Stereo”, „Tuuline rand” ja paljudes televisioonilavastustes.

Mitmekülgse inimesena on Lembit Anton mõtestanud olnud aegu ja inimsuhteid, mille tunnistajaks on seitse raamatut, millest kahes meenutatakse teatritööd ja -inimesi Draamateatri ja Vanemuise päevilt.

Eesti Teatriliit

Lembit Anton maeti perekonnaplatsile Metsakalmistul.