Suurem osa raamatust siiski nii suurte ja põnevate liinidega ei tegele. Enamik mahust on igati loomulikult pühendatud empiirilise materjali esitlemisele ja analüüsimisele. Arheoloogiline leiuaines on jagatud suurtesse teemaplokkidesse – elukohad ja majapidamine, põhielatusallikad, käsitöö ja tööndus, kaubavahetus, matmisviis ja usund – selle järgi, millest üks või teine allikaliik kõige enam kõneleb. Selline põhjalik empiirilise ainese esitus teeb Tvauri raamatust, aga ka kogu „Estonian Archaeology / Eesti Arheoloogia” sarjast tänuväärse ettevõtmise nii eesti kui ka välismaa arheoloogidele. Võime uhkust tunda selle üle, et nii süstemaatilist ja värsket esitust kohalikust arheoloogiateadusest ja selle uurimisainesest lähinaabritel ei ole. Ometi jääb kogu muljetavaldava töömahu, rohkete levikukaartide, diagrammide ja pildimaterjali kõrval siiski kripeldama, et selline puhtalt tekstipõhine trükivariant on veidi vanaaegne lähenemine. Kõigil oleks hiigeltööst rohkem kasu, kui näiteks läbitöötatud leidude ja muististe andmed oleksid koondatud väljaande elektroonilise lisana kergesti käsiteldavasse digitaalsesse vormi, kas või lihtsasse tabelisse. Ühest küljest soodustaks see edasisi uuringuid, kuna süstematiseeritud andmeid oleks väga hõlpsalt võimalik uuesti kasutada ning rakendada neile kvantitatiivseid analüüsimeetodeid. Teisalt võimaldaks uurimuse allikmaterjali sellises vormis publitseerimine hinnata ka autori enda hinnangute, väidete ja hüpoteeside usaldusväärsust.

Vaatamata empiirika-kesksusele on empiirilise ainese põhjal tehtud ka suuremaid üldistusi tolleaegse ühiskonna kohta. Selliste tõlgenduste osas piirdub Tvauri küll peamiselt 1990. ja 2000. aastate teadustöö viljade sünteesimisega, viidates näiteks Valter Langi töödele ühiskonna hierarhilisuse ning keskuse ja tagamaa suhete kohta või Jüri Peetsi uurimustele kohalikust rauatootmisest või Tõnno Jonuksi käsitlustele muistsest usundist. Ühtlasi paistab aga raamatust välja, et viimased viis-kümme aastat ei ole Eesti arheoloogias olnud niivõrd murranguline uute teadustööde ilmumise ja värskete ideede leviku, vaid eelkõige uuel iseseisvusajal ja lääneliku arheoloogiateadusega integreerumise käigus saavutatu konsolideerimise ja kokkuvõtmise aeg. Seda ilmestab ka sari „Estonian Archaeology”, ja just positiivses mõttes, sest säärased kokkuvõtted loovad viljaka pinnase uute uurimissihtide seadmiseks. Järgnevalt käsitleksingi Tvauri monograafiat mitte niivõrd empiirika osa pisivigade ja vaieldavuste markeerimise kaudu, vaid pilguheiduga mõningatele teemadele, kus lähiajal võiks oodata uusi, kõnealuse teose ajakohasust murendavaid tulemusi. Samuti saab viidatud teemadele, mille senine puudumine eesti arheoloogias kokkuvõtteteosest ilmsiks tuleb.

Raamatus käsitletavast perioodist tõotavad käimasolevatest uurimisprojektidest kõige konkreetsemat uut teavet tuua Salme laevade leiumaterjali jätkuv analüüs ning Heiki Valgu juhitav Kagu-Eesti linnuste uurimise projekt. Mõlema projekti värskeimad tulemused kajastuvad ka kõnealuses täiendatud trükis, kuid võib arvata, et materjalide põhjalikuma läbitöötamise järel kujundavad need veelgi ümber mõningaid rõhuasetusi skandinaavlaste rolli osas Ranniku-Eesti rauaaja loos ning meie ettekujutust Kagu-Eesti rauaaja ühiskondlikust arengust. Muinasaja lõpu ühiskonnakorralduse ja võimusuhete osas on üldiseltki näha uue diskussiooni võrseid. Olulist lisateavet matmisrituaalide, demograafia, elatusalade ja palju muu kohta on juba toonud ja tõotab edaspidigi tuua osteoloogia ehk luu-uurimine, mille alal on viimastel aastatel toimunud selge kasv nii kvantiteedi kui ka kvaliteedi osas. Väga põnevaks ja huvitavaks muistisetüübiks on järveasulad, mida seni peeti Põhja-Lätile omaseks nähtuseks, Koorküla Valgjärve järveasula erandiga. Hiljutised asulakohtade avastused Lõuna-Eesti väikesaartelt aga näitavad, et see lugu võiks Eesti poolelt saada olulist lisa, kui neil uutel muististel kord arheoloogilisi väljakaevamisi tehakse.

Teema, millega kõnealune teos tänapäevase kultuuri-uurimisega päris ühte jalga ei käi, on soo- ja seksuaalsuse arheoloogia. Selle teema kohta on raamatus ainult üks lõik, mis lähtub vaikimisi (ja ilmselt teadvustamatult) patriarhaalsest, heteroseksuaalsest ja perekesksest ettekujutusest esiajaloost. Ainsa allikmaterjalina viidatakse selle teema puhul Skandinaavia varastele kirjalikele allikatele (lk 287), kõnealust teemat puudutanud arheoloogi Marika Mägi ühe teemakohase artikli põhiteesidele aga ei ole viidatud. Ometi on sooteema teoses siiski pidevalt olemas. Näiteks ehteleidude analüüsis on nende soolisus üsna kesksel kohal. Ometi jääb läbipaistmatuks, mida autor silmas peab, kui väidab, et teatud ehtetüüp näib olevat kuulunud ainult naiste ehtekomplekti, ja millel see väide põhineb. Arvestades, et kogu uurimisperioodi peale on Eestis ainult seitsme kalme või kalmerühma luid osteoloogiliselt analüüsitud, ei tundu selliste maksiimide aluseks olevat bioloogiliste tunnuste põhjal tehtud määrangud, vaid teiste esemeleidude ja uurijate (sageli ana-kronistlike) eelarvamuste põhjal kon-strueeritud sugupooled. Bioloogilise ja sotsiaalselt konstrueeritud sugupoole (sex ja gender) selge eristamine oleks vähemasti hea algus, mis annaks uusi võimalusi käsitleda näiteks sellist juhtumit nagu Laheperast 1897. aastal leitud laibamatus, mille juures oli nii meestele kui ka naistele omistatavaid esemeid (lk 257). Lisaks variantidele „relvadega maetud naine” ja „rikkalikult ehitud mees” ning kaks matust, mida ei suudetud eristada, võiks ju spekuleerida näiteks mingi erilise, androgüünse identiteediga isiku üle, kel oli ühiskonnas kanda teatud usundiline roll (näiteks on vanapõhja jumalaid Odinit ja Lokit seostatud androgüünsusega).

Arheoloogia on mitmekülgne teadus ja loomulikult on teisigi arheoloogia teemavaldkondi või lähenemisviise, mille osas tehakse väikeses Eestis alles esimesi samme või mis alles ootavad uurijaid. Arvestades sellele pühendatud leheküljeruumi kõnealuses teoses paistavad arheoloogid teadvat juba üsna palju muinasaegse toitumise ja elatusalade kohta, kuid võib arvata, et makrofossiilsete taimejäänuste uurimine, isotoopanalüüsid, tärklisanalüüsid ja muud meetodid võiksid anda praegustele oletustele ja hinnangutele kindlama põhja või siis hoopiski need ümber lükata. Esemeuurimuses, mis moodustab arvestatava osa Tvauri monograafiast, pole üldiselt veel võimalik toetuda ajakohasemaid meetodeid ja teooriaid kasutavatele uurimustele, kus oleks üritatud välja selgitada näiteks esemete valmistuskohti (provenienssanalüüsid), funktsioone (kasutusjälgede analüüsid) või valmistusahelaid (chaîne opératoire’i mõiste). Tulevikus toob kindlasti täiendavat teavet meie esiajaloo kohta ka arheogeneetika, antud perioodi puhul mitte niivõrd etnogeneesi, vaid näiteks omaaegsete sugulussüsteemide ning väikesemastaabiliste ühest populatsioonist teise liikumise kohta, mida võimaldab muinas-DNA (ancient DNA) uurimine.

Kõigele kokkuvõtlikule lisaks esitab Tvauri siiski ka ühe täiesti oma avangu. Nimelt väidab ta VI–IX sajandi arheoloogilise leiumaterjali kasinusele ja õietolmudiagrammides avalduvale inimmõju vähenemisele viidates, et VI sajandi keskpaigas tabas Eestit rahvastikukatastroof. Selle põhjuseks oli kogu põhjapoolkeral aastatel 536–541 toimunud järsk ilmastiku külmenemine, mis oli viljaikalduste, nendega kaasnenud näljahädade ja võimaliku haiguste levikuga tolleaegsele suuresti põllumajandusest sõltuvale elanikkonnale laastav. Mineviku ilmastiku- ja keskkonna-katastroofid on viimastel aastakümnetel olnud üks intrigeerivamaid teemasid nii teadlastele kui ka laiemale publikule, mistõttu pole imestada, et Tvauri
väide tõmbas ligi meedia tähelepanu¹, aga on ka kaasa toonud vastuväiteid.²

Väide rahvastikukatastroofist on äärmiselt huvitav ja esemematerjali vähenemise kokkulangemine üldise inimmõju kahanemisega lisab veenvust. Teisalt on väide alles hüpoteesi tasandil ja vääriks põhjalikumat arutelu. Hüpoteesil on kaks nõrka kohta: argumendid ei ole esitatud piisavalt süstemaatiliselt ja läbipaistvalt ning leiumaterjali kasinust saab tõlgendada ka muul viisil kui rahvaarvu vähenemisega. Argumentatsiooni läbipaistvuse koha pealt on näiteks käsitletud ainult neid õietolmudiagramme, mis autori käsitlusega sobivad, muid diagramme pole kuidagi kommenteeritud. Kalmete ja asulakohtade kohta on küll välja toodud asjakohased arvud – 60 rahvasterännuaegset ja 65 eelviikingiaegset kalmet ning 3 rahvasterännuaegset ja 4 eelviikingiaegset asulakohta (lk 55), kuid need arvud ei räägi mingist eelviikingiaegsest mõõnast, pigem vastupidi. Argumendid saavad neist alles siis, kui Tvauri tõttab selgitama aga’sid: et eelviikingiaega kuuluv materjal kalmetest on kasin ning periood ise on pikem kui rahvasterännuaeg. Teisalt on jäetud mainimata, et ka näiteks linnuseid oli eelviikingiajal kasutusel enam kui rahvasterännuajal. Esemeleidude puhul puuduvad konkreetsed arvud täielikult – on lihtsalt väide, et neid on VI–IX sajandist suhteliselt vähe.

Seda kasinust ei märka Tvauri siiski esimesena ja varasemas uurimisloos on sellele tähelepanekule esitatud mitmeid tõlgendusi – kuni 1930. aastateni seostati seda väljarändega Eesti alalt, olgu selleks lõunasse rändavad goodid või Soome rändavad soomlaste esivanemad. Harri Moora pakkus selgituseks majandusliku konjunktuuri halvenemist ja läänepoolsete kaubanduskontaktide kokkukuivamist³, Priit Ligi aga võimusuhete stabiilsuse, mistõttu neid ei olnud tarvis matusterituaalides manifesteerida.⁴ Tasub tähele panna, et keskseks aruteluobjektiks on just kalmetest pärineva esemelise materjali ehk hauapanuste vähesus, kuivõrd teist tüüpi muistiseid on kaevatud vähe ja neist pärineb ka dateeritavaid leide oluliselt vähem. Hauapanused on aga vägagi tugevasti sõltuvad kultuurispetsiifikast ja matuserituaalidest, mistõttu võiks vähemalt osa esemelise materjali vähesusest ajada muutunud matuserituaalide süüks. Teisalt ei ole põhjust kõrvale heita võimalust, et Rooma riigi langus tõi tõepoolest kaasa Moora väidetud „konjunktuuri halvenemise” ning seeläbi kultuurikontaktide ja importesemete hulga vähenemise. Maapõue tee leidnud import-esemed aga moodustavad valdava osa dateeritavatest esemetest.

Loodetavasti toob selline intrigeeriv väide kaasa elava arutelu. Edasistelt uurimustelt ootan aga metoodilisemat lähenemisviisi, kus oleks detailsemalt vaadeldud eri indikaatoreid (esemete rohkus, esemetüüpide mitmekesisus, eri muistisetüüpide arvukus, õietolmudiagrammides avaldav inimmõju ja selle erinevad koostisosad – kultuurkõrrelised, maastiku avatus, söeosakeste sisaldus), aga ka ruumilises mõttes eri mõõtkavades (makro- ja mikropiirkonniti). Tulevikus võiks kõne alla tulla radiosüsiniku dateeringute summeeritud tõenäosuse meetod, mida on viimasel ajal esiajalooliste rahvastikumuutuste uurimiseks palju kasutatud. Selle rakendamise jaoks ei ole aga radiosüsinikudateeringuid Eestis veel piisavalt tehtud, vähemasti mitte I aastatuhande kohta, et kõnealuse probleemi kohta relevantset rahvastikukõvera resolutsiooni välja vedada.

Lõpetuseks viitaksin autorile endale, kelle sõnul oli perioodil 450–1050 tegemist „kiirete muutuste ajastuga, mille lõpuks kujunes traditsiooniline Eesti talupojakultuur, millisena tunneme seda XIX sajandini” (lk 13). See esmapilgul mõneti kummaline väide ei ole mõeldud viitama mitte niivõrd sellele, et XI–XIX sajandi kultuur oleks olnud staatiline, vaid ühele olulisele seigale, mida tihti ei teadvustata – et rauaaja Eesti ei olnud lihtsalt traditsiooniline talupojamaailm, millest maha lahutatud saksa ülemkiht ja euroopalik pealiskultuur, vaid hoopis võõram ja hoopis teistsugune kultuurikeskkond. Milline täpsemalt, jääb lugeja avastada.

1 M. Strandberg, 2013 Arheoloog: Eesti ala elanikud surid 536. aasta paiku massiliselt nälga. – Postimees Online, 17. III 2013. (algselt ilmunud Sirbis) http://arvamus.postimees.ee/1171034/arheoloog-eesti-ala-elanikud-surid-536-aasta-paiku-massiliselt-nalga.

2 M. Mägi, Corporate power structures as indicated in archaeological evidence: the case on Estonia in the Middle Iron Age and Viking Age. – Fennoscandia archaeologica, 30, lk 107–125. Andres Tvauri on oma raamatus esitatud seisukohad kontsentreerinud ka artiklisse: Tvauri, A. 2014. The Impact of the climate catastrophe of 536 – 537 AD in Estonia and neighbouring areas. – Estonian Journal of Archaeology, Vol. 18, 2013, lk 30–56.

3 A. Tvauri, Investigation of the Middle Iron Age. – Archaeological Research in Estonia 1865–2005. Estonian Archaeology 1. Tartu: Tartu University Press, 2005, lk 105–126.

4 P. Ligi, Ühiskondlikest oludest Eesti alal hilispronksi- ja rauaajal. – Eesti arheoloogia historiograafilisi, teoreetilisi ja kultuuriajaloolisi aspekte. Toim. V. Lang. Muinasaja teadus, 3. Töid arheoloogia alalt, 3. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, 1995, lk 182–270.