Eesti elutruu dokumentaalse telefilmi lõi 1960ndatel aastatel trio, kus töötasid koos režissöör Virve Koppel, operaator Mati Põldre ja reporter Rein Karemäe („Reportaaž telefoniraamatu järgi” (1966), „Meestele” (1967), „Mina ise” (1969) jpt.

Lõpetanud Tallinna pedagoogilise instituudi füüsika erialal (1957), läks ta juba praktiseerinud suhtlemisandeka Eesti Raadio reporterina (1958–1961) kujundama alles vormuvat Eesti Televisiooni (1961–1976). Sealt valiti ta Eesti Kinoliidu vastutavaks sekretäriks (1976–1986), kelle korraldada oli liidu tegevus ja kõik tähtsamad üritused. Tallinnas Kinomaja ehitamine tuleb olulisel määral lugeda praktilise ja järjekindla Rein Karemäe teeneks. Maja avamiseks 1981. aasta jaanuaris pidi uus Kinomaja saama välisukse kõrvale ka soliidsed sildid. Vasakul poolel esinduslikku välisust kuulutati: Sojuz Kinematografistov Estonii. Kerkis küsimus, mis peaks olema teisel pool ust asuval eestikeelsel sildil. Rein Karemäe, tollane energiline vastutav sekretär, pakkus Eesti Kinematografistide Liidu ametlikuks nimetuseks lühendust Eesti Kinoliit. Koos uue sildiga sai Eesti Kinematografistide Liidust Eesti Kinoliit.

Loomulik oli ka hilisem poliitikasse minek, kuna gallupifirmade tuntuse test näitas ilusaid numbreid. 1995. aastal valiti Rein Karemäe VIII riigikogu liikmeks (1995–1999). Audiovisuaalalal on tema töö äärmiselt mahukas. Omaenda kunagise arvestuse järgi (1995) on ta teinud vähemalt 3000 telesaadet ja 40 dokumentaalfilmi.

2002. aastal pälvis Rein Karemäe Valgetähe V klassi teenetemärgi.

Eesti Filmi Instituut

Eesti Kinoliit

Eesti Filmiajakirjanike Ühing