Renatele, Karlile, Ingele

Puudutuse-laulupeo meeleoludega kokkusobivalt on hea rääkida Tartu ülikooli professori Karl Pajusalu kahest kogust armastusluuletustest, millel autor laseb kõlada läbi sordiini – salatsiliivi keeles, mille kõnelemine lakkas umbes 150 aastat tagasi. Autor esineb kodutalu Kempi perepoja Karli nime all, millest võib järeldada, et soov jätta oma nimi varju pole tungiv. Suitsukate on ka läbinähtav, sest ühe kogu (edaspidi T nagu teine) luuletused on samade kaante vahel tõlkinud eesti keelde Karl Pajusalu, teise kogu (edaspidi S nagu Salatsi) luuletused eesti keelde Karl Pajusalu ja läti keelde Valts Ernštreits. Ka tõlked on luuletused, need ei ole vaid nii täpsed, et sobiksid keele õppimiseks.

Keel

Mälestus Kuramaa liivi keelest on paljudel veel elav: selle viimased emakeelena kõnelejad lahkusid meist alles hiljuti ning selle harrastajaid leidub Lätis, soome-ugri maailmas ja mujalgi. Salatsi keelevariant erineb hästi tuntud Kuramaa liivi keelest nii palju, et Kuramaa liivi keele headki oskajad (kelleks siinse tutvustuse kirjutaja tohib end ehk pidada) võivad salatsiliivi tekstiga kimpu jääda või valesti aru saada. Salatsiliivist on säilinud vähe keelematerjali: kõik säilinu on kogutud Eberhard Winkleri ja Karl Pajusalu salatsiliivi sõnaraamatusse („Salis-Livisches Wörterbuch”, 2009), mis sisaldab umbes 8500 grammatilist sõnavormi. Seda pole ühe keele rekonstrueerimiseks just palju ning selleski väheses on varieeruvust ja ebaselgust, mis avaldub mõnel määral ka kõnealustes luulekogudes.

Salatsiliivi grammatikaga pole lugu parem. Vaevalt on kunagi võimalik kokku panna salatsiliivi grammatikat, millest selguksid kõik käänamised-pööramised, verbi ajavormid ja rektsioonid, sihitise väljendamine või sõnajärje osa lause tähenduses. Selles mõttes sarnaneb salatsiliivi keel natuke Jorge Luis Borgese „Hargnevate teede aia” (LR 1972, nr 5-6, tõlkinud Ott Ojamaa) väljamõeldud tlöni keelega, mille eripärase loogika kohta kirjutasid uurimusi fantaseeritud akadeemikud-vandeseltslased. Eripärane keeleloogika võib tegelikuski elus osutuda ülimalt praktiliseks: meenutame ameeriklaste navaho-koodi Teise maailmasõja ajal.

Esperanto jt kunstkeeled tavatsetakse konstrueerida kõige tuntumate keelte keeleloogikaga võimalikult sarnastena, Borgese tlöni keel on vastupidine: „kuu tõusis jõe kohale” väljendub tlönis kui „ülalpool taga püsivoolava kuutas” (lk 18).

Salatsiliivi on seal vahepeal: kas mytk līb pūtumi tähendab mõte saab puudutuseks (nagu selle artikli pealkirjas) või mõttest saab puudutus, seda vahet puudulik grammatika ei tee ja võib tunduda, et polegi oluline. Aga kui sät pūtumi līb mytk tähendab ainult puudutusel on mõtet (S, lk 84-85) ja mitte ainult puudutus saab mõtteks, siis see on toimiva keele puhul juba liiga suur logisemine. Selles mõttes sõltub nende liivikeelsete luuletuste grammatika tõlgendamine mõnelgi korral tõlgendaja suvast.

Salatsiliivi keeles on ülipalju mitmetähenduslikuks lühenenud sõnavorme. Sellest keelekujust tõlkimine näitab selgelt, kuidas tõlge on ka tõlgendus ning mis tõlkes kaduma läheb või juurde tuleb: liivi sinni vanga ja eesti sinine käänak on näiteks lätikeelses tõlkes sõnaselgelt sinine jõekäänak (zils upes loks, S, lk 20-21).

Iga keelemurre pakub erinevaid võimalusi riimideks, rütmiks, assotsiatsioonideks: salatsiliivi koug loug joug kõlab teisiti kui eesti kauge aeglane jõgi (S, lk 8-9). Ei eesti- ega lätikeelsed ümberluuletused saa järgida liivikeelse värsirea rütmi või silpide arvu, aga see pole ka tähtis. Taotletud on meeleolu, tunde allesjäämist tõlkes.

Salatsi aimies, aimmies (S, lk 62-63) on eesti keeles ääremees, peremees, läti keeles malinieks, saimnieks ehk ’kolkamees, peremees’, aga kõlaline sarnasus pole tõlkes võimalik ning aim on pealegi tähenduselt laiem kui ühe talukoha isand: peremees seostub rohkem vara valdamisega, aim aga kokkukuuluvussuhetega suurperekonnas ja suguvõsas (eesti hõim). Sellisel mitmetähenduslikkuse vetruval pinnal Ķempi Kārli luuletused liiguvadki.

Keel ise (kiel) on õige mitmetähenduslikus kasutuses, nii ’leek’ (s.t tulekeel, S, lk 104-105) kui ’jõe veniv keel’ (S, lk 106-107). Tõlkes tuleb valida: lätikeelses variandis on otse öeldud, et kiel on ükskord liesma ’leek’ ja teine kord keel anatoomilises mõttes – mēle, mitte valoda (die Zunge, mitte die Sprache). Sellised assotsiatsioonid ei tekiks, kui ei loeks kõiki kolme teksti (isegi kõiki keeli korralikult oskamata).

Liivi keele tulevikutegusõna vorm līb on salatsiliivis samakõlaline liivi keelt ja selle keele maad tähistava sõnaga, Kuramaa liivi keeles mitte: Salatsis oli Līb mā ja līb kiel, Kuramaal Rānda ja rāndakēl. Luuletustes korduvad vihjed sellele, et see keel jääb ajast aega sinna, kus oli tema kodu ja kuhu jääb tema kodu ka tulevastel aegadel (S, lk 22-23, 92-93). Kuigi see on keel ilma maata ja maa ilma keeleta, on Līb mā ja līb kiel ka Tulev maa ja tulev keel – tee alatiseks kulgemiseks.

Meelde tulevad Jaan Kaplinski luuletatud Vercingetorix („Tolmust ja värvidest”, 1967) ja Bernard Kangro Tartu-romaanid, kus viirastuv aeg, koht ja miljöö on miskis mõttes tegelikud. Ķempi Kārli luuleraamatutega on see tulev keel juba tulemise alguse teinud: liivi keel ei ole enam ristilöödu, vaid pigem mineviku-, oleviku- ja tulevikuviirastus (līb kiel ’tulev keel’, T, lk 78-79, 90-91 jm).

Jaan Kaplinski üks sagedasi keeleteemasid on deskriptiivsete paaris- ja riimsõnade omasus läänemeresoome keeltele. Hiljuti ilmunud Joel Haahtela romaanis „Täheselge, lumivalge” (2014) on tõlkija Hille Lagerspetz kasutanud sõna rudima, seal kus tavalisusega leppiv tõlkija oleks võib-olla ütelnud mudima (tütarlast süles). Kahtlemata on rudisin ilusam sõna kui veidi labane mudisin. Keelemängleja hakkaks kohe edasi astuma: ludisin, nudisin, udisin ja sudisin, tudisin … Kus lõpeb deskriptiivsus? Selline mäng võib olla ahvatlev ka keeles, millest me kuigi palju ei tea.

Tõlked

Karl Pajusalu tõlked eesti keelde on uuestiluuletused (ehkki järjekorda ju ei tea), mis erinevad liivikeelsetest vahel vähe, vahel veidi suuremal määral. Hõimuaatleja võiks soovida eesti keelega samatüvelisuse säilitamist, kus võimalik, näiteks põllu asemel võiks tõlkes olla nurm, kui liivi keeles on nurm (T, lk 42, 62, 66; S, lk 74).

Keeltevahelistel sõnamängudel on oma karid: liivis ja lõunaeestis on laupäev poolpäev, aga kui on soov seda mõista poolpühapäevana, siis ei saa poolpäeva tõlkida laupäevaks. Poolpäev aga ei seostu kirjakeelsele inimesele laupäevaga (T, lk 26-27). On leidlik anda liivi sõna vald ’valu; valgus’ kahetähenduslikkust eesti keeles edasi sõnas kuuvalu, aga kui paljud teavad seda sõna tähenduses ’kuuvalgus’ (T, lk 14-15)?

Kuna mängult on Karl Pajusalu „üksnes” tõlkija ja liivikeelsed
luuletused on originaalid, siis võib neid iga oskaja ka teisiti, võib-olla kohati isegi originaalile vastavamaks tõlkida.

Lõpuks ka luulest

„Toini sina. Teine sina” on tervenisti abikaasa Renatele pühendatud armastusluule, seda ei tihkagi hakata skalpelliga lahti harutama. Piisab, kui ütelda kreedo: kaks on üks. Valdavalt on sõnastus nii diskreetne, et kui üksikutes ridades tunded fokuseeruvad objektile liiga jõuliselt, siis sooviks, et kaugemale ei mindaks. Ega ei mindagi. Diskreetsuse tagab ka luuletaja modernne, kujundlik sõnakasutus, mis panustab assotsiatsioonide ergastamisele, nagu osutab „Salatsi jõe kolme kalda” järelsõnas ka Mart Velsker. Kogude järelsõnades (Karl Pajusalu, Mart Velsker, Valt Ernštreit) on pigem liiga palju kui liiga vähe ära seletatud, kuid seal öelduga tuleb nõustuda. Pajusalu enda järelsõnad rõhutavad liivikeelsesse teksti süvenemise vajadust – ja isegi siis avanevad need luuletused alles korduval lugemisel (ja kuidas kellelegi).

„Salatsi jõe kolm kallast” on natuke mõistatuslik ja mitmetähenduslik pealkiri: on jõe kaks kallast ja kolmandana mererand (S, lk 92-94), kord on kolmandaks kaht kallast ühendav sild (S, lk 4-5), aga eelkõige on see kolmainus see maa, see keel, see armastus. Aga suurim neist on armastus: mindi likten um set armtumi – mind liigutanud on ainult armastus (S, lk 130-131). See on ühe inimliigi usutunnistus, teistele võib see mitte korda minna. Need luulekogud ütlevad, kui Goethet parafraseerida, et armastuse mõte on armastuses endas¹ ja kõik muu tuleb armastusega koos: nendel, kes on puhtad südamelt, võib taevas olla siinsamas oma elutoas (T, lk 32-33). Varju ei jää ka armastus selle maa vastu Pärnu ja Riia vahel ning tema viirastusliku keele vastu. Tulev keel jõuab koju armastusluules (T, lk 120-121).

Mõlemas luulekogus on keskseks armastuse sõnaks puudutus. Esimese hooga ei tulegi peale William Faulkneri meelde kedagi, kes oleks nii intensiivselt kirjutanud ihu puudutamise saatuslikkusest: „But let flesh touch with flesh …”.²

Armastuse sõnu on liivi keeles terve perekond, tõlkes läheb selle sõnaperekonna tüveline ühtsus (arm) kaduma (S, lk 66-67), aga ka eesti keele hoidmine ja hoolimine (raamatus moodsam hoolivus) on väga ilusad sõnad. Ķempi Kārli armastusluuletustes on iseäranis palju poeetilist: näiteks väljendid ehmatas armastuse me vaikimisse (S, lk 16-17), vaikuse udukarvad, taevapunane hingepasun (S, lk 20-21).

Liivlaste pühalind (Kuramaa liivis pivalind, salatsiliivis püalin) oli kurg ning Salatsi jõe raamatus ongi pühalinnu luuletuse „Staitsel II” illustratsiooniks kurepesa (S, lk 12-13). Luuletus läheb pühalinnust kaugemale: musta tībedk jäng lin näib pigem eesti laulurepertuaari mõjulise edasiarendusena – mustatiivulist hingelindu liivi folkloor vististi ei tunne, ka sõnaraamatus pole seda registreeritud. See ei ole etteheide – liivi keeles luuletades ei peagi püsima ainult liivi aineses ja võib välja mõelda kas või kiirabi (T, lk 94-95).

Meie turu- ja laadaajastul, kus armastus sõnanagi on pagendatud-põlustatud, on need luuleraamatud helged. Traagiline tunne annab endast märku, kui meeles on Väinajõgi, Läti- või Liivimaa (taustana Eesti), võib-olla ka armastus ise: kaldad kaotanud jõgi [—] kannab armastust nagu trombi otse südame poole (S, lk 108-109). Kas saab veel intensiivsemalt ütelda? Või tunda?

Ķempi Kārl on astunud Lauri Kettuneni (1885–1963) jälgedesse. See suurim Eesti ja Liivi sõber ning nende keelte uurija luuletas samuti liivi ja eesti keeles, ka läbinähtavate varjunimede all. Murde- ja lähisugukeeltes luuletamist saab siiski soovitada ainult keeleoskajatele, kellel on ka midagi ütelda. Karl Pajusalu õnnestumine ei vabanda välja puuduliku keeleoskusega treitud võru-, tartu- või mulgikeelseid lapsikuvõitu kodukohanostalgia laulukesi.

Liivi keeles	Karl Pajusalu	Võimalik variant
minnel ab uo šuda enst likt sin vaga olmiz rāģis (T, lk 92-93)	ma ei julge end liigutada su vaikimise haavas	Mul pole südant end liigutada su vaikimise haavas
mit jän sulab īlmmär paik löüdub vēl ǖd šuda vallis läemis (T, lk 110-111)	kui mitu sulavat ookeani mahub veel ühe südame avanemisse	kui mitu sulavat ilmamerd paiga leiab veel ühe südame avanemises
moistamiz brīnum tois ǖdkyrdli ja ēzkyrd (S, lk 30-32)	arusaamise ime tegelik lihtne ja lähedal	arusaamise ime tõene lihtne ja lähedal
sūr kui mär edriksub kū vald ämal (T, lk 14-15)	meresuurusena õitseb kuuvalu ristik	suur nagu meri õitseb kuuvalguse ristik
touvi kīldub tiva vaga om mäd ül (S, lk 38-39)	taeva põhjatu sära vaikib me kohal	taeva särav põhjatus vaikne on me kohal

 

1 „Der Zweck des Lebens ist das Leben selbst” („Elu mõte on elus eneses”).

2 William Faulkner, Absalom, Absalom! Progress Publishers, 1982, lk 143. Eesti keeles: „Aga puutugu vaid ihu vastu ihu …” (William Faulkner, Absalom, Absalom! Tlk Kersti Unt. Tänapäev, 2008, lk 134.)