Mullu suvel oli Keskraamatukogus Eva Jänese näitus „Maal maalis”, mille eksponaatidel kujutatud abstraktsed kujundid laienesid ka maale ümbritsevatele raamidele. Käesolevat näitust võib käsitleda selle jätkuna. Teisalt on kunstnik näituse pealkirjaga tahtnud toonitada, et kunstis on vormivõtted küll pealispinnal,kõigile nähtaval, kuid nende lähtepunktiks on kunstniku elukogemus, tema elamused, muljed, meeleolud. Nende väljendamine  vahetult värvi  ja abstraktse kujundi kaudu on köitnud paljusid kunstnikke 20.sajandi jooksul ning nood on niisama erinevad kui  kunstnikud-realistidki.  Hollandi kunstnik Piet Mondrian, geomeetrilise suuna rajaja abstraktses kunstis, on kirjutanud, et  pinnajaotus tema lõuenditel üldistab tegelikult looduses objektiivselt valitsevaid suhteid. Nii võib E.Jänese abstraktsetes maalideski tajuda õhtuse valguse kuma  või selge päeva kirkust, keskendunud meditatsiooni või rõõmu maailma värvirikkusest. Tema väheldased maalid tunnevad ennast hästi Keskraamatukogu väikeses näitusesaalis, ent oma intiimsuses lasevad nad siiski aimata kunstniku monumentalistinärvi: ongi ju Eva Jänes aastakümneid viljakalt töötanud    monumentaal-dekoratiivmaali alal, taasiseseisvunud Eestis – peamiselt kirikute jaoks, püüdes abstraktset vormi siduda sakraalse tunnetusega.
Mai Levin