Piret Bristoli kolmest osast koosnev „Maailm, mis on hea” on eeskätt (lähi)-ajalooline romaan, mis annab hüpleva pildi boheemlasliku noorsoo igapäevaelust, eriti lühisuhetest ja pikkpidudest, ning aastate 1990–1994 oludest. Nii tekib ajalooga topeltsuhe: esiteks suhestub Bristoli ehitatud ilukirjanduslik tekst üheksakümnendatega, teiseks suhestub lugeja Bristoli konstruktsiooni kaudu omakorda ajalooga. Nii või teisiti eeldab see oleviku ja mineviku vahekorra pisukestki vaagimist. Tehkemgi seda!
Hollandi kultuuriuurija Mieke Bal selgitab sillerdavas tellisraamatus „Viidates Caravaggiole” („Quoting Caravaggio”, 1999) ambivalentset, pidevalt kahes suunas voolavat suhet mineviku ja oleviku vahel. Tavapäraselt usumegi (kasutan siin provotseerivalt meie-vormi, teades, et väited saavad käia pelgalt mu enda kohta) ju, et minevik, olnu mõjutab seda hetke, kus parasjagu sööme-joome-areneme-elame. See, millised oleme, on ju iseenesestmõistetavalt võrsunud minevikust: eelmisest aastast, koolipõlvest, kriuksuvast hällist, Nõukogude tankidest, rehealusest … Veel ei vaja selgitust ka kultuurilooline seik, et nii nagu Picasso ammutas Velázqueze 1656. aasta „Õuedaamidest”, on Tammsaare mõjustanud Kivirähka (näiteks on „Eesti matus” „Tõe ja õiguse” esimese jao järelkõla). Bal aga soovitab kogu kupatuse ringi pöörata (ja vahepeal veel ja veel ringi) ning torkab, et ei tasu süütult uskuda, et minevik on kõige hea-kasuliku allikas ning et peame olnu taaga all vaevlema-mõnulema. On hoopis nii, et meie praegune hetk vormib tugevalt sedagi, kuidas ja mil viisil me minevikku näeme ja tõlgendame ehk milline on see minevik. Me asetame enda ja mineviku objekti vahele n-ö kihi. Ja seda teevad kõik: ei saa elada aastas 2014 ja vaadata Balti keti aegseid fotosid ilma 2014. aasta filtrita, ei saa minna tagasi aastasse 1934 ja mõista „Elu ja armastust” ainult toonase ajahetke tingimustest johtuvalt. Filter on. Sinna pole parata. Nii on see ka Bristoli raamatutes kujutatava perioodi ja lugeja-tõlgendaja vahel, eeldatavasti autori enda ja kujutatava ajajärgu vahel. Kui ka räägime teose autentsusest või faktide korrektsusest või ajastu tõetruust kujutamisest, saame seda tõlgendada ainult nii, et toome selle tänasesse päeva, suvisesse Eestisse, 2014. aastasse. Selles raamis, kuidas kõnetavad need tekstid siin ja praegu, tahan rääkida sündmusvaegusest, söögist, rütmist ja kirjutamisest.

Tartu näljamängud
Romaani „Maailm, mis on hea” hirmroosale esimesele köitele on niisiis kirjutatud kaks järge, sinine ja kollane. Nendeski tekstides läheb elujärg edasi esimese osaga võrdlemisi sarnaselt: maal, mõnes erakas ja eelkõige Tartu Narva maantee ühikas pesitseb grupp imelikke inimesi, kes mitte kuskile ei rutta. Vahel nad justkui peaksid kiirustama, ent ärkavad siis hoopiski pärastlõunal, võtavad lonksu sooja viina ning magavad kenasti õhtuni, et siis uuesti väikekodanlikku režiimi rikkudes järgmise hommikuni pummeldada. Lehekülg lehekülje haaval tuuakse lugejani aina sarnaseid mittesündmusi. Tegelikult ei juhtu mitte midagi. Kuid ega olegi kuskil kirjas, et midagi kogu aeg toimuma peaks. Teadis seda juba Hindrey ja mõistis Ristikivigi. Ja mis see „miski” õigupoolest ongi, mis peaks juhtuma, miks peetakse mõnd eluteed palju juhtumirohkemaks kui teist? „Juhtumine” iseenesest on vahest ka liialt jäigalt defineeritud ja salakaval, vahel on teeseldud juhtum palju usutavam kui „päris-asi”: „Pärast viit läksime laiali. Väga paha oli olla. Kui teeselda tugevat emotsiooni, läheb see inimesele hoopis rohkem korda kui tegelikud emotsioonid” (II osa, lk 165).
Alkoholiaurudest küllastunud koosistumisi Bristoli romaanis pikendatakse söömisega. Nii annavad tekstid üpris kena ülevaate tollase tudengi- või noorpõlve toidusedelist. Toitutakse isegi mitmekesiselt: ühe söömaga hävitatakse näiteks hunnik prae- ja keedumune, hapukapsasuppi, suitsuvorsti ja mõnus ports külma kohvi. Mõnel pidulikumal puhul pakutakse lutsusülti ja pesukausis (!) valmistatud kotlette. Nauditakse kurgileiba ja pepsit. Unistatakse Moskva McDonald’si roogadest, mida Slavorzky kõikidele, kes kuulata viitsivad, kiidab. Toidu ja tihti ka selle puudumise ümber keerlevad mõlemad Bristoli romaanid: peategelane Triinu saab sooja toitu maitsta siis, kui on parasjagu teinud otsa modellina kunstiakadeemias või läinud järjekordse meeskodaniku manu, kes siis neidisele puhvetis välja teeb ja korralikke eineid soetab. Muul ajal võib ta olla täitsa söömata, et siis jälle osta tollases kontekstis eksootilist Karl Fazeri tahvlišokolaadi. Tekstide toidupoliitika kulgeb askeesist külluseni.
Kolmandas raamatus domineerib näljaatmosfäär eriti. Tekib õigustatud küsimus, kas nõrkes peategelase närvikava ja tuli kollase raamatu lõpus depressioon ühekülgse ja puuduliku dieedi pärast. Võimalik, et just kalorilise puudujäägi tõttu ei saa ta täiskasvanuks. Kinni jääb Triinu kuskile, elutahet on temas vähe. Täisealisena põlvikute ja ruudulise miniseelikuga kontoris siblivat Triinut on ka enamasti raske tõsiselt võtta, seda just kolmandas jaos, kus Filoloog on ülikoolilinna ja ühikaelu selja taha jätnud ning elab Tallinnas Oksa tänaval. Ta käib isegi tööl, kuigi kontoris tekivad tihti probleemid ja mured, millest lugejale väga aimdust ei anta. Midagi on kogu aeg nihu, kuskil susiseb miskit, levib konfliktihais, aga jutustaja saadab lugejale ainult segadust tekitavaid signaale. Pidev segadustunne, millele piprana langeb peale täistegevusetus, võib lugeja isegi rahutuks teha.

Reaalsuse rütm
Kuidas seda rahutust leevendada? Mida nendest raamatutest võtta? Mida endasse imeda? Mida välja süljata? Kindlasti annavad need tekstid meile vihjeid nüüd juba nõnda kauge perioodi, s.o 1990. aastate alguse kohta, kirjeldavad seda, mida inimesed sõid-jõid, kui raske oli raha teenida, selgitavad võhikule imelike kassetiputkade võidukäiku, tollast moodi. Silver Kuusik leiab oma arvustuses ERRi kultuuriportaalis: „Kui loetud ridu aga veidi pikemalt seedida ja elustada ka iseenda mälestused sellest ajast, saab kokku ehk üsna tõetruu vaatepildi.”* See sedastus johtub arusaamast, et hea ilukirjanduse kriteeriumiks on selle tõetruudus. Usutavust suurendab tähelepanek, et kuna autori ja Triinu elukäigu vahel on kummastavalt palju paralleele, võib romaan olla autobiograafiline. Aga kas sellest piisab? Ikkagi tahaks uudishimulik lugeja tõmmata raamatust peale teabe veel midagi „enamat”. Hea teksti tunnuseks ei ole ju ainult realistlik kujutamisviis, oskus kirjeldada asju nii, „nagu need päriselt on”. Naaskem Mieke Bali juurde – kuidas üldse jõuda selle olnud „tegelikkuseni”? Kas Bristoli tekst viib meid siis karmauhti vabariigi algusaegadesse?
Bristoli tekstide trump ei ole siiski tõetruudus, realistlik, mimeetiline kujutamisviis, kuigi osa lugejaid võib just seda tugevusena tunnustada. Pigem lasub teksti maagia milleski muus. Kirjutamine ja lugemine ei ole ju pelgalt info jagamine ja selle vastuvõtt, see on enamat. Sellesse on lõimitud nauding, loomingulisus, lõputu hulk tõlgendusvõimalusi (nii saatjale kui ka vastuvõtjale). Usutavasti on „Maailma …” tugevaim külg see, et Bristolil on õnnestunud meisterlikult edasi anda tudengi- või üleüldse boheemlasliku elu rütmi, selle fragmentaarsust ja kaootilisust. Nendesse tekstidesse, aga eriti teksti teise jakku tuleb selle rütmistatusega sisse teatav kehalikkus, mingi tõmblemine, virvendus, mida on tegelikult sõnaliselt võrdlemisi raske saavutada. Vormi ja sisu ei saa teineteisest vägivaldselt irrutada. Vormi valik on õnnestunud siis, kui see annab edasi midagi olemuslikku sisu kohta ja kui selle eemaldamisel ei oleks tekst enam see. Bristoli tekstide trump ongi just sisu-vormi pidetuse, dünaamilisuse, hüplikkuse korrelatsioon. See võib lugejat nii häirida kui talle mokka mööda olla. Triinulik lugeja ehk nõustub peategelase sedastusega: „M
õtlesin, et mu maailm võiks koosneda rohkematest detailidest. Kogu aeg oli tunne, et midagi on puudu” (II osa, lk 39). (K)arvustav mitte-Triinu aga pöörab teose peategelase kriisi kirjeldava lause hoopis tagurpidi: „Bristoli konstrueeritud tekstuaalne maailm võiks koosneda vähematest detailidest. Kogu aeg on tunne, et midagi on üle.”

Teksti „kasutamisväärtus”
Teose lõppedes pudeneb peategelase Triinu suust arusaam, mis tõuseb mõneti süžeetasandist kõrgemale. Ma ei soovi hierarhiseerida, nii et õigemini isegi mitte kõrgemale, vaid lihtsalt libiseb lootasandist välja. Ta sedastab järgmist: „Taipasin, et teksti tuleb panna taotlus ja eesmärk. Ilma selleta pole üldse mõtet paberit raisata. Oli täiesti selge, et kirjasõnal peab olema kasutamisväärtus – peale selle, et seda on hea paberilt või ekraanilt lugeda, saab teksti kirjutaja sellega mõjutada parajasti käimasolevaid sündmusi oma elus” (III osa, lk 185). Nii Bristoli romaanides kui ka selles arvustuses siin tegelevad kirjutajad lõppkokkuvõttes ikkagi oma subjektsusega, kuigi see ei tähenda, et teksti kootakse oma elu, „reaalsust” või et tekstist tuleks otsida prototüüpe või faktilist materjali. Seda mitte. Aga siiski, jättes kõrvale kõik poststrukturalistlikud suundumused ja ka positivismitondi, tuleb meeles pidada, et kirjutaja (olgu siis „autor” või „kriitik”) ammutab midagi kirjutamisest ja teeb seda ikkagi mingil rohkem või vähem egoistlikul põhjusel. Nagu selgitab viidatud katkendis Triinu – ikkagi selleks, et midagi muuta, enda jaoks lahti kirjutada. Kirjutab Triinu, kirjutab Bristol, kirjutan mina. Ja maailm läheb lahti. Ehk nõndamoodi ka heaks. Iseasi muidugi, kas kirjutaja paremaks saanud maailm ka lugeja maailma mingisugusel kombel täiustab …

*   Silver Kuusik, Piret Bristoli „Buss number neli” sõidutab täistuuridel 90ndatesse. http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/d9a7553a-0842-4307-a019-a31481f161bb.