Üldised võrdlused
Kuu aja pärast algab neljas PMFJA. Seega on see vanuselt veel mitu aastat kõige nooremate festivalide hulgas, sest festivalid on uuringus jaotatud võrdsete veeranditena kuni 10-, 10–19-, 20–29- ning üle 30aastasteks. Mis puudutab Pärnus juba aastakümneid kestvat festivalitraditsiooni, siis on meil järgmisel aastal plaanis väiksemat sorti uuring, mille avaldame oma esimese väiksema teetähise puhul.
Publiku arvult kuulume uuringu alumisse poolde ning ajaliselt kestvuselt eneselegi ootamatult ülemisse poolde. Siin peab märkima, et kindlasti mõjutavad uuringu tulemusi suured vabaõhufestivalid, mis kestavad vähem aega, kuid tõmbavad ligi suuri masse.
Juulikuise festivalina kuulub PMFJA 51% juulis-augustis korraldatavate festivalide sekka, kusjuures veel 21% festivalidest leiab aset juunist septembrini ning oktoobrist maini korraldatakse kõigest 28%. See, et festivalisuvi on tihe ning tihti langevad paljud head üritused samale ajale, on Eestis muidugi ilma uuringutetagi teada. Veidi rahustab see, et ka mujal on seis sama.
Festivalide finantsid
Seda, et Eestis korraldatakse festivale tihti palju väiksema eelarvega kui mujal, pole mõtet isegi pikemalt kommenteerida. Seda kinnitab ka vaatlusalune uurimus. Huvitavam on võrdlus kulude ja tulude jagunemise osas. Kulud on uuringus jaotatud nelja ossa: 55% esinejatega seotud (esinemistasud, majutus, lennupiletid jne), 10% tehnilised, 20% administratiiv- ning 15% kommunikatsioonikulud. Üldistavalt tuleb öelda, et kunstiliste eesmärkide saavutamise nimel on Pärnus struktuur paigast ära esinejatega seotud kulude kasuks. Isegi see, et väliskülalised tulevad märksa väiksema tasuga, kui nad on harjunud, ei aita, sest PMFJA tugevus ilmneb alles teatud taseme saavutamisel ning selleks on vaja kokku saada suur hulk väga tugevaid interpreete, rääkimata Pärnu suvistest majutushindadest … Kui tehniliste kulude osa on võrreldav keskmisega, siis kommunikatsioonikulud on juba keskmisest poole väiksemad. See, et suurem osa erafestivale korraldatakse meil entusiasmist ja oma muude tegemiste kõrvalt, pole ka kellelegi saladus. Kui uuringus tuuakse välja, et nooremate festivalide administratiivkulud (15%) on madalamad kui keskmiselt ja vanadel festivalidel see osa kasvab, siis selles võrdluses jäävad tõenäoliselt paljud Eesti festivalid tükk maad alla.
Tulupoole jagunemine on äärmiselt põnev teema. Laias laastus on see uuringus klassikalise muusika vallas jaotatud neljaks: avalik rahastus 55%, piletitulu 22%, erasektori toetused 14%, muud sissetulekud 9%. Need protsendid ei anna maailma kohta täit pilti, sest välja on jäänud suure eratoetuste osakaaluga USA (seal küll toetab riik kaudselt maksusüsteemi soodustustega) ning Suurbritannia, kus samuti on eratoetused kuuldavasti suuremad kui mujal Euroopas. Eraldi rõhutatakse uuringus avaliku rahastuse olulisust kultuuri valdkonnas.
Avalik rahastus (55%) jaguneb omakorda nelja ossa: kohalik 23%, regionaalne 21%, riiklik 10% ning kontinentaalne 1%. Avalik rahastus erineb riigiti loomulikult äärmiselt palju ja sõltub riikide regionaalsest ülesehitusest.
Eesti oludes erineb avaliku rahastuse jaotus keskmisest üksjagu: regionaalne tasand on meil üsna olematu ja ka kohalik tasand tihti nõrgas seisus. Nii ongi kujunenud, et üleriigilise tasandi rahastus (ka kulka eksperdigrupid on selle jaotuse järgi üleriigilised) kütab pidevalt kirgi, sest keegi ei tule toime ainult alumiste tasandite toetustega. Siinkohal tuleb tunnustada kultuuriministeeriumi festivalide toetuste paari aasta tagust hüppelist tõusu, aga võib-olla oleks hea analüüsida toetuste kogumahtu veel kord, võttes arvesse alumiste tasandite seisu.
PMFJA tulupoole jagunemist kommenteerides võib öelda, et suures plaanis sarnanevad protsendid isegi üllatavalt palju selle uuringu keskmisega.
Kunstilised, kultuurilised ja kogukondlikud eesmärgid
Muusikafestivali eesmärkideks on ideaalis kunstiline väljendus ja lisaks kohaliku elu edendamine. Loomulikult on mitmeid ärilistel eesmärkidel korraldatud üritusi, aga ka selle uuringu vastuseid analüüsides tundub, et vähemalt klassikalise muusika valdkonnas domineerivad n-ö idealistid.
Toon punkthaaval ära uuringus olulisena esile toodud eesmärgid ja PMFJA võrdlused.
*Muusikapärandi au sees hoidmine ja taasavastamine (seda pidas oluliseks 64% klassikalise muusika festivalidest). On midagi erilist, kuidas Paavo Järvi on oma värske lähenemisega Beethoveni sümfooniatele pannud Saksamaal publiku ja kriitikud jälle vaimustuma kõigile tuntud klassikast. Pärnus võib seda värskust ja vaimustust kohapeal näha. Ja kui siia lisada Neeme Järvi pidev töö teenimatult ajaloo hõlma vajunud teoste taasavastamisel, siis see punkt on PMFJA-le ülioluline.
*Uue repertuaari leidmine (45%). Ka iga-aastasel uue muusika tellimisel on Pärnus oluline koht. Eesti heliloomingu tutvustamine välisesinejatele ning Järvi akadeemias osalevatele noortele dirigentidele on loodetavasti samuti muusikaekspordi tähendusega tegevus.
*Erilise artistliku stiili arendamine (45%). Pärnu festivaliorkester ja selle eriline kõla on juba esimeste aastatega leidnud palju tunnustamist. See orkester, mis küll ainult kord aastas kokku saab, on festivali nurgakivi. Peaaegu eranditult on ka kõik kammerkontsertidel esinejad selle orkestri liikmed, kusjuures orkestri koostamise üks põhimõtteid ongi, et iga orkestri liige on võimeline üles astuma ka solisti või kammermuusikuna.
*Tärkavate artistide toetamine (28%). Noorte talentide otsimine ja esiletõstmine on olnud üks muusikafestivalide ülesannetest. Tänavu teeme koostöös Eesti Interpreetide Liiduga ka eraldi esitluskontserdi, kus astuvad üles noored Eesti interpreedid.
*Platvormi loomine professionaalsete kontaktide tekkeks (25%). Eesti muusikute Pärnus sõlmitud rahvusvahelistest kontaktidest on kõigest mõneaastase tegevuse jooksul juba tulu tõusnud: on mindud välismaale õppima, antud ühiseid kontserte jms.
*Kontaktide loomine õppurite ja professionaalide vahel (32%). Ka see on Pärnus üks olulisemaid asju. Järvi akadeemia, mis lisaks dirigeerimiskursustele hõlmab peaaegu kõiki orkestripille ning tulevikuplaanides ka muud kontserttegevusega seonduvat (heliloojast produtsendini), on vähemalt sama tähtis kui festival. Kui festivalile tulevad tippinterpreedid, siis oleks kahju, kui nende mõju Eesti kultuurile piirduks ainult publikule elamuse pakkumisega. Eesti muusikutele kontaktidest oli juba juttu, aga festivali kultuuriline jalajälg on kõige laiem siiski tänu meistrikursustele.
*Kogukondlik/kohalik areng (45%). Tahaks loota, et tänu PMFJA-le on ka Pärnu linn midagi võitnud. Suvel küll Pärnu turistide puuduse all ei kannata, aga küsimus on ehk turistide profiilis.
Selle punkti juures on põhjust mainida, et rahvusvahelisel Riia konverentsil olid teiste riikide festivalikorraldajad heas mõttes kadedad Eesti konjunktuuri-instituudi kultuuri- ja spordisündmuste regionaalse majandusliku mõju uuringu pärast, kust selgub, et iga euro, mis on investeeritud ürituse toimumisse, toob kohalikku majandusse mitmekordselt tulu.
Palju huvitavat, mida välja tuua, ei mahu kahjuks sellesse artiklisse. Soovitan kõigil huvilistel hankida endale festivalide uuring ning külastada suvel Eesti festivale. Enese laiemasse pilti asetamine on ülimalt kasulik kogemus.