Bruno Latour,1 kelle südameasjaks on maailma väljavenitatud otsad taas kokku punuda, hoiatab, et kuni me lähtume eelarvamusest, et meil on teaduse ja kunsti näol tegemist kahe eri valdkonnaga (suures plaanis on ühe pärusmaaks kuiv objektiivsus, faktid ja tehnoloogia ning teine on faktide diktaadist välja murdnud kujutluse, loomingulise läbinägelikkuse ning avarate visioonide valdkond), jookseb mõte nende kahe suhtest kiiresti liiva. Mõnikord arvatakse, et nende kahe valdkonna vahel võib leida jälgi innovatsioonist ning see on ka kõik, mis neid kaht ühendada võiks. Meil käivad „innovatsiooni” sõna varjus siiani söakad katsed kas teadlast või kunstnikku majanduse poole nügida, kuid mis oleks, kui tekitaks kõigepealt tagatoas otseühenduse nügitavate vahel ning viiks kunstniku teadlasega kokku? Kui ei võtaks seejuures eesmärgiks kõik hoolikalt kootud kunstipärased käpikud teadlaste abil maha müüa, vaid uuriks hoopis ühiskondliku ruumi uuenemise võimalikke stsenaariume? Kui küsiks: kuidas olla ühiskonnale sisuliselt kasulik kunstnik?
Laupkokkupõrge
Kunstnik on meil siiski oma vana hea, saba sööva süsteemi ohver. Kõikehõlmavaid, universumit loksutavaid ideid teostatakse ikka ja jälle vanas tuttavas kinnises ruumis, ammu leiutatud rattas „idee – kulka – supp – suur pauk – nälg –
idee … ”. Kunstniku roll ühiskonnas kipub jääma oma kännu otsas näägutamiseks ning üsna ruttu on ta ise solvunud, et teda pole kellelegi vaja ning kõik teised on solvunud, et mis see muidusööja kraaksub.
Majandusteadlane Rainer Kattel tunnistab,2 et see viimane hellitusnimi käib kunstniku positsiooniga põhimõtteliselt kaasas. „Kunstnikul on ühest küljest ekstreemne vabadus kõike küsimuse alla seada ja ühiskondlikult me aktsepteerime seda. Kuid samal ajal me alahindame seda rolli, sest me ei oska seda tegelikult rahasse panna. Kunstnikud ei ole või ei peaks päriselt ainult turul olema. Kunstil on ühiskondlikult laiem funktsioon – edasikandev, puhastav … Seega me peaksime seda ka mingisugusel teistsugusel moel ka tasustama. Kultuur on see valdkond, kus kodanikupalk oleks suurepärane idee. Lubaks teha oma asju omas tempos. Kui soovitakse rohkem teenida, siis on võimalus minna kommertssfääri või teenida muul moel lisa. Ma arvan, et see oleks ühiskonnale tegelikult palju odavam … kui see, et me teeme näo, et meil on kommertskultuur ja toodame igasugust soga, mida me igal õhtul televiisoris näeme.”
Kunsti saab majandusmudelis käsitleda kui ettevõtlikkust ja mitte kui äri, kusjuures esimesel kui põhiolemuselt aktiivsel algel on teisest palju suurem perspektiiv. See ettevõtlikkus tekitaks kunsti, teaduse ja äri ühte patta panekul erutavalt ebaturvalise ja loomingulise keskkonna väikeste lotmanlike plahvatuste sihipäraseks korraldamiseks.
Maikellukese päevad kutsusid esile ühe metsiku (ja mitte tulemuspõhise) katse, laupkokkupõrke kunsti ja teaduse vahel. Need kutsusid teadlasi kunstnikega mängima. Kõigepealt toimus kiirkohting ehk speed date Mektorys, kus iga kunstnik sai endale oma teadlase, sellele järgnes kontrollimatu ideearendusnädal ning lõpuks esitlus Kanuti Gildi SAALis –
kas puhas kunst (diagnoosiga või ilma) või avalik debatt ükskõik mis vormis.
Etteruttavalt: täheldada võis teatavat skepsist. Kas tingimused plaanitud plahvatuste toimumiseks on ideaalsed? Tundmatus kohas vette ei hüpata! Tagantjärele targana tuleb tõdeda, et plahvatused toimusid paratamatult. Seal, kus kaugemad, antud süsteemi (on see siis kunst või teadus) seisukohalt tõlkimatud tekstid süsteemi lülituvad, seal need plahvatused ka aset leiavad. Kui oli juba loodud olukord, kus kaks eri koodi valdavat professionaali olid sunnitud väljuma oma mugavustsoonist ning suhtlema (igale paarile oli esimeseks kohtumiseks vaid seitse minutit), siis jäi üle vaid mängu jälgida. Eriti nauditavaks muutus see muidugi nädal hiljem, kui plahvatuste järellaineid sai näha prožektorivalguses. Laval sooritati maagilisi füüsikakatseid, teatrietendus taandati andmemudeliks; aardeotsijad-robotid esitasid südantlõhestava tantsu; kõige pikem majandusteadlane pressiti performance’i käigus tibatillukesse autosse; toimus hääletus värvide ja helide kokkusobivusest ning järgmiseks aastaks lubati helisageduste kõige tundlikum punkt nihutada värvispektri vastava keskmega kohakuti …
Lähtekood ja kujutlusvõime
Loomuliku keele tingimustes mõistsid teadlased ja kunstnikud üksteist suurepäraselt. Ühesõnaga, lähtekood tekitas mõlemais äratundmist, vaid rituaalid olid kultuuriti erinevad. Tulgu siinkohal üks näide. Kunstnik: „Mul oli peale keskkooli valik … sain endale esimese arvuti. Siis hülgasin matemaatika ja füüsika ja hakkasin tegelema visuaalsete asjadega. Aga siiamaani mõtlen, et kas ma saan praegu asjadest rohkem või vähem aru. Teadlased ei ütle enne asja välja, kui asi on tõestatud, kunstnikud ütlevad enne välja, kui lause lõpuni mõeldud … Kes oleks õigem olla, teadlane või kunstnik?”3 Teadlane: „Teadlane on olemuselt kunstnik, miinus emotsionaalsus. Nii nagu kunstnik, peab ka teadlane mängima tegelikkuse fragmentidega, et seda endale ja teistele selgemaks teha. Küsimus on esitamise viisis. Kui Kandinsky maalib lapitekilaadse maailmapildi, siis ta osutab vaatajale kõigi jaoks ühise maailma teatud aspektidele. Sama teed sina videoga ja mina püüan kirevast elust destilleerida fragmente, mis on kuidagi seotud tervisega.”4
Bruno Latour on teaduse ja kunsti metodoloogilist erinevust uurides kasutanud teksti kujundit semiootilises tähenduses. Kuidas muidu saaksid teadlased end väljendada, kui mitte allutades oma fiktiivseid tegelasi kõikvõimalikele transformatsioonidele? Fiktsioon on teadusliku eksperimendi juures teadlase elementaarne tööriist. Nende tegelastel on küll veidrad näod (vist polegi õieti näod … tihti on mastaabid nii väikesed, et pole võimalik aru saada), mis tekitavad võõrastust ning mille põhjal on tekkinud arvamus, nagu oleks tegu eri valdkondadega. Samas, kui jälgida teadlaste žeste ja näoilmet, kui nad oma tegelastest räägivad, jääb mulje, et tegu on sügavalt inimlike tegelastega. Küsimus ja erinevus on selles, kuidas asju kujutatakse. Latour ütleb, et kujutlusvõime on justkui psühholoogia pärusmaa, kuid tegu on hoopis kujutlemise võimega – intelligentsi omadusega, mis tegeleb reaalsete, tegelike kujutiste manipuleerimisega.
Ometi tekitab teadlase kujutlusvõime loomingulise idee kallale laskmine kunstnikus teatavat ärevust. Poeetilise kujundi toimimise eeldus ja paratamatus on see, et seda ei ole võimalik kinni püüda. „Ma tahan, et ideid ei kurnataks ega peetaks ebatäiuslikeks … Neid ei ole mõtet o-t-s-e teostada, isegi kui teadus-tehnika seda võimaldab – nende potentsiaal lasub mujal … Küsimus on selles, kuidas võtta teadlast kui aktiivse mõtlemisaparatuuriga vestluspartnerit, mitte kui tehnilist teostajat. Kuidas mitte otsida „õigeid” vastuseid, kuidas kaotada stamp-loogilised seosed, kuidas usaldada ideed ennast.”5
Huvitav, kas ka kunstnikku kardetakse? Kas on oht, et ta võib teadlasel midagi ära rikkuda?
Kui palume teadlasel oma kunstnikust mängupartnerit kahe sõnaga tutvustada,6 siis selgub, et „tegu oli inimliigi esindajaga, kahejalgsega. Ja inimesena tuleb temasse ka suhtuda, selles suhtes ei ole vahet, kas tegemist on teadlase, kunstnikuga või piltlikult öeldes pealtvaatajaga, inimesega bussipeatuses; eks me kõik taha maailmast kuidagi aru saada ja meil kõigil on omad meetodid … Eks me ürita kõik ikkagi turvatunnet luua selle kaudu, et maailmast aru saada.”7
1 Teadusfilosoof, antropoloog ja sotsiaalteadlane.
2 Maikellukese päevadele antud intervjuu, 14. V 2014.
3 Arvutigraafik Jüri Šestakov.
4 Spordibioloog Kristjan Port.
5 Kirjutaja ja koreograaf Kadri Noormets.
6 Spordibioloog Kristjan Port.
7 Inimkatses osalesid mängupaarid Mart Kold
its (teater) – Priit Raspel (infotehnoloogia), Jaak Kikas (füüsika) – Liisi Eelmaa ja Minna Hint (teatrikunst, visuaalne kunst), Taavi Kerikmäe (muusika) – Sirje Keevallik (atmosfäärifüüsika), Jüri Šestakov (film, arvutigraafika) – Kristjan Port (spordibioloogia), Lilli-Krõõt Repnau (graafika, animatsioon) – Jaan Übi (informaatika), Villu Plink ja Silja Saarepuu (visuaalne ja etenduskunst) – Karsten Staehr (majandusteadus), Eike Ülevain (kaasaegne tants) – Maarja Kruusmaa (biomehhaanika, robootika), Nagu Naine Oleks Kodus (mäng) – Luule Sakkeus (demograafia), Kadri Noormets (etenduskunst, kirjutamine) – Ragnar Viir (füsiaatria), Joonas Sildre (koomiksikunst) – Bert Viikmäe (merehoovuste dünaamika). Samuti Rainer Kattel (majandusteadus), Tarmo Soomere (merefüüsika), Katri Pindsoo ja Maris Eelsalu (okeanograafia, murdlained), Kristjan Sisa (praktik), Estonian Bad Dream Big Band.