Suveräänsus atoopilises maailmas
Suveräänsusele osutavaid väitlusi saatma kippuv segadus ja vastuolulisus on sügavate juurtega: see mõiste ise on läbinisti problemaatiline. Mõned kriitikud, keda võiks nimetada realistideks, väidavad, et suveräänsuse mõiste pole enam üldse ajakohane, sest täiskäigul üleilmastuvas maailmas lahknevad tegelikud võimupiirid järjest enam riigipiiridest. Riigid suutvat tänapäeval üha vähem oma kontrolli all hoida raha- ja muude ressursside, eeskätt aga teabevoogu. Katse tõkkepuu ja sauaga veebiliiklust korraldada näib realistidest kriitikutele sama lootusetu kui sõelaga vett tuua. Ehkki majandussüsteemid mahtusid pika aja jooksul suures osas ära riigipiiridesse, kipub tänapäeva maailmas globaalne majandus mõneti paradoksaalselt hoopis kombineeruma omakandipoliitikaga. Kui XIX sajandil väiksemad territoriaalsed üksused rahvusriikideks kokku koondusid, leppisid nad oma otsustusõiguse loovutamisega seetõttu, et said suurematesse poliitilistesse üksustesse kuuludes osa ka suuremast turust. Üleilmastumisega saab turust aga mõnede majandusteadlaste arvates n-ö avalik hüve, millest kõik, ka kõige väiksemad maakonnad osa võivad saada. Kui sellele lisandub kollektiivse kaitse kättesaadavus, ei ajenda enam miski väiksemaid poliitilisi kogukondi omahaldusest loobuma. Riiklik suveräänsus on realistide vaatenurgast hinnatuna niisiis sattunud rünnaku alla mitte üksnes väljast-, vaid ka seestpoolt. Sellise dünaamika abil võib seletada ka Euroopa Liidu praegust toppamist: mida paremini toimib Euroopa siseturg ning mida edukamaks on seega osutunud integratsiooniprotsess, seda vähem on liikmesriigid valmis astuma järgmisi samme oma otsustusvabaduse piiramise teel.
Konverentsil osaleva Bielefeldi ülikooli sotsioloogiaprofessori Helmut Willke arvates peitub riikide kui territoriaalsete üksuste suveräänsuse hääbumise sügavam põhjus aga selles, et territoriaalsus ise muutub ühiskondade määratlemisel üha ebaolulisemaks. Geograafiliste, ajaliste ja sümboolsete vahemaade kahanedes asendab traditsioonilised sotsialistlikud, heaoluriiklikud jne utoopiad (ühiskonnad, mis asuvad eikusagil) seninägemata turumajanduslik atoopia: kõikjal asuv, “kohatu” turuühiskond. Riigi kadumiseni ei vii mitte kommunism, nagu ennustasid marksistid, vaid hoopis tavapärastest võimukolletest sõltumatuks muutunud kapitalism. Siin peitub Willke arvates väljakutse. Mitmesuguste riigipiire ületavate funktsionaalsete erisüsteemide nagu sport, õigus, rahandus jms avardumine tekitavat uuelaadseid juhtimisprobleeme ning sundivat globaliseerumist talitsema global governance’i abil. Just viimasest ning rahvusvaheliste organisatsioonide õõnestavast mõjust riiklikule suveräänsusele räägib Helmut Willke eelseisval konverentsil.
Uute valitsemisvormide otsimisele kutsuvad üles ka suveräänsuse normatiivsed kriitikud. Nende arvates on rahvusriigid liigagi hea tervise juures, sest suudavad tõhusalt vastu seista keskkonna- ja inimõiguste kaitse üleilmsele levikule. Suveräänsuse kaitsekilbi taha varjumine polevat muud kui poliitiline egoism. Normatiivsete kriitikute hinnangul võimaldab see institutsioon riikidel pidurdada selliste valitsemisvormide arengut, mis ainsana suutvat lahendada rahvusvahelise iseloomuga probleeme nagu majandustõrked, energiaküsimused, kliima soojenemine jne. Riigi privileegidele osutades võib katkestada ka ühishuvide seisukohalt kõige pakilisema diskussiooni. New Yorgi ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Mattias Kumm, kes Tartus samuti peab ettekande, väidab, et suveräänsuse mõiste tähistab omamoodi argumentatiivset stoppmärki, mis vabastab riigid kohustusest esitada täiendavaid argumente oma seisukohtade poolt.
Konverentsi esimesel päeval püüab Stanfordi ülikooli politoloogiaprofessor Stephen D. Krasner vastata mõlemat laadi kriitikale: nii realistide väitele, et suveräänsus pole tänapäeval enam ajakohane mõiste, kui normatiivset laadi üleskutsetele piirata riikide suveräänsust rahvusvahelise koostöö ja inimõiguste huvides. Krasneri sõnul ei tähenda asjaolu, et riikidel puudub sageli tegelik võim suveräänsusest tulenevaid õigusi täies mahus teostada, et see mõiste ei puutuks maailmapoliitika kirjeldamisel asjasse. Suveräänsuse puhul olevat juba loomu poolest tegemist “organiseeritud silmakirjalikkusega”, teisisõnu põhimõtetega, mida peaaegu kõik tunnustavad, kuid sugugi alati ei järgi. Tartus räägib Krasner põhjustest, mille tõttu selline silmakirjalikkus võib kõigi osaliste vaikiva koosmänguna kesta lausa sajandeid. Tema arvates ei peaks riikliku suveräänsuse institutsioonist, hoolimata asjaolust, et sellest pidevalt üle astutakse, kergekäeliselt loobuma (isegi, kui see võimalik oleks). Siiani polevat välja pakutud teist sama tõhusat rahvusvaheliste suhete korraldamise süsteemi. Sarnasel seisukohal on ka pärast Krasnerit kõnelev Christpher Bickerton, kelle sõnul kipub umbisikuline global governance pigem hägustama poliitilist vastutust. Kõigist puudustest hoolimata säiluvat riikliku suveräänsuse puhul side otsustajate ning valijate vahel, kellele need otsustajad võlgnevad oma mandaadi.
Riiklikku suveräänsust puudutavad argumendid põrkuvad eeskätt siis, kui räägitakse Euroopa Liidust. Ka siin kipuvad realistlikud ja normatiivsed väited omavahel põimuma. Riikide otsustusvabaduse kaitsjatele heidetakse ette, et nad peavad lahingut, mis on üleilmastumise tõttu juba ammu kaotatud. Integreeritud Euroopa Liidus olevat võimalik osa globaliseerumise tõmbetuultes kaotatud iseseisvusest hoopis tagasi saada. Vaieldakse ka selle üle, mil määral liiduga ühinemine üldse riivab riikide suveräänsust. Anneli Albi käsitleb konverentsiettekandes seda, kuidas erinevates liikmesriikides on käsitatud liitu astumise õiguslikku iseloomu. Ta seab küsimuse alla üldiselt levinud arusaama, et ainult riikidel võib olla konstitutsioon. Jüri Lipping väidab samuti, et suveräänsuse mõistet on põhjendamatult peetud lahutamatult kokkukuuluvaks riigiga. Oma ettekandes esitab ta küsimuse, kas tänapäeval, mil nõnda palju räägitakse riigi hääbumisest, ei ole vähegi mõtteka suveräänsuskäsitluseni jõudmiseks hoopis vaja sellest mõelda täiesti väljaspool klassikalist riigimõistet.
Suveräänsus: üks või mitu?
Poliitilised ja akadeemilised arutelud suveräänsuse üle kannatavad sageli eelduse all, et suveräänsus on ühetähenduslik mõiste. Isegi juhul, kui mööndakse selle mõiste keerulisust, ei võeta enamasti vaevaks täpsustada, mida selle all täpselt silmas peetakse. Suurbritannia üks tuntumaid õigusteadlasi ja -filosoofe Sir Neil MacCormick arvab, et arutledes selle üle, kas suveräänsus on vajalik või koguni paratamatu institutsioon, peab esmalt selgitama, kellele see tahetakse omistada: parlamendile, riigile, rahvusele, rahvale või veel kellelegi teisele. Konverentsil enne MacCormickut kõnelev Prantsuse riigiõiguslane Michel Troper eristab riikide hääbumise teesile vastates suveräänsuse nelja tähendust. Tupikust olevat põhjust rääkida vaid siis, kui kõne all on üks nendest tähendustest: rahvasuveräänsus. Siin avalduvat aga laiem nähtus, mida Troper nimetab demokraatia kriisiks. Just viimase ja mitte suveräänsuse mõiste puudulikkuse tõttu polevat võimalik sõnastada sidusat teooriat suveräänsuse kandjast.
Küsimus, kas suveräänsuse kandja on rahvas või riik, on lähtepunktiks ka konverentsi avaloengule, mille peab Cambridge’i ülikooli ajalooprofessor Quentin Skinner. Ta meenutab, et suveräänsuse tähenduste üle arutledes, ei tohi silmist lasta, et nendes tähendustes on talletunud sügavate ajalooliste juurtega arusaamad poliitikast ja riigi iseloomust. Teisiti öeldes on suveräänsuse mitmetähenduslikkus mitmete aastasadade vältel peetud poliitiliste võitluste ja arutluste sete. Kaasaegne debatt võib seetõttu palju võita suveräänsuse mõiste genealoogia väljajoonistamisest, n
äiteks nii nagu seda on teinud Tartuski kõnelev Kopenhaageni ülikooli rahvusvaheliste suhete professor Jens Bartelson1. Ühe võimaliku riigimõiste genealoogia visandab Tartus ka Quentin Skinner, kes on kogu oma loomingut iseloomustanud kahe suveräänsusmõiste ajaloo uurimisena. Esimese arusaama kohaselt on suveräänsuse kandja, mis on omakorda samane riigiga, rahvas. Riigivõimu ulatust peetakse seega kattuvaks kogukonna kui terviku võimuga. Teise arusaama järgi, mis lähtub Skinneri väitel Thomas Hobbesist, on suveräänsuse kandja küll riik, kuid viimast ei peeta mitte samaseks rahvaga, vaid pigem rahvast esindavaks kunstlikuks isikuks. Need kaks arusaama suveräänsusest tuginevad seega kahele väga erinevale riigimõistele. Esitades tagasivaate suveräänsuse mõiste kujunemisloole, püüabki Skinner hajutada segadust, mis tema sõnul iseloomustab kaasaegseid arutlusi riigi ja suveräänsuse mõiste üle.
Juba sissejuhatavas ettekandes pääseb niisiis maksvusele kogu konverentsi juhtiv mõte: ei ole olemas ühte ühemõttelist suveräänsuse mõistet, pigem on suveräänsusel palju tähendusi, mis on omavahel keerulistes suhetes. See tõdemus väärib kahtlemata akadeemilisest elevandiluutornist väljahõikamist.
1 J. Bartelson, A Genealogy of Sovereignty. Cambridge University Press, Cambridge 1995.