Aare Pilv vastas kohe mu küsimusele: asi on lihtne, kõnealusel sõnal ongi ainult kaks vormi. Neist oikopoiós on mees- ja naissoo jaoks ühine, kesksoos oikopoión. Oleksin võinud ju ennegi Jacobitzi-Seileri sõnastikust järele vaadata, see oli käeulatuses. Nii nagu mind õppejõuna alati huvitab küsimus, miks, mis põhjusel üliõpilane vastates eksib, küsin nüüd enesegi kohta: mispärast ma järele ei vaadanud?
Sest viibisin mõttes korraga kahes maailmas. Esimene kärbiti arvustusest ruumipuudusel välja. Voici: „1980. aastatel, tahtes osutada, et eesti luulesse on siginenud hulk eidelikult halavaid noori meesluuletajaid (mingeid mehe ning eunuhhi vahepealseid olendeid, kellena Simone Beauvoir defineerib naisi), rikkusin tahtlikult sõnasoolist rektsiooni, nimetades tolle nähtuse alma–pater-luuleks. Ehkki grammatiliselt õige olnuks almus pater – ’toitev isa’ –, sain ma niiviisi rõhutada, et tegu on ’imetavate isastega’. Tol ajal isapuhkusest ja sooneutraalsest kooseluseadusest veel ei räägitud ja noormeeste luulest oodanuks mehelikumat autorihoiakut. Aga ma ei mõista välja mõtelda, mida võib oma novelli pealkirja agrammatismiga olla silmas pidanud Aare Pilv.”
Tuletasin niisiis meelde iseenda tahtliku agrammatismi ning oletasin Aare Pilvest sedasama.
Tema siiski ei eksinud. Hoopis mina. Sellele juhtis Aare Pilv nüüd mu tähelepanu. Vabandan ja tänan, et tohin jälle targem olla.
Repliik. Tänan, Aare Pilv!
2 minutit
Samal teemal
-
Meisterlik jutuvestja Tan Twan Eng
Inglise keeles kirjutav Malaisia kirjanik Tan Twan Engi kolm romaani…
-
Dmitri Merežkovski ja tema triloogia „Kristus ja Antikristus“
Kirjastus Eesti Raamat andis maikuus tõlkekirjanduse programmi „Hieronymus“ toetusel välja…
-
Pomm sardiinikarbis
Andrei Belõi romaan „Peterburi“ on tõeline suurteos, mille kõrvale on…