Meenutagem: kui 1990ndate keskpaiku anti „Koolipärimuse” sarjas välja taskuformaadis lastefolkloori raamatukesed „Banaanil on nohu” (koost Eda Kalmre, 1996), „Neeger päevitab. Maailma rahvad eesti laste naljades” (koost Astrid Tuisk, 1996) ning „Elevant külmkapis” (koost Piret Voolaid, 1998), olid need iseäranis õpilaste hulgas tõeliselt kuum kaup. Minu toona põhikoolis käiva vanema poja staatus tõusis omaealiste hulgas järsult, kui selgus, et tal on need defitsiitsed raamatud olemas ja suisa koostajate autogrammide-pühendustega. Raamatukesed luges „sihtgrupp” sõna otseses mõttes kapsaks ja lehed liimköites kaante küljest lahti. Koolipärimuskogumikud lisati nobedasti soovitava kirjandusse hulka ning neid käsitleti kirjandustundides, kus lastele seletati folkloori olemust nende endi suulise ja kirjapandud pärimuse kaudu vastupidiselt senisele, kui tutvus folklooriga algas regivärsist. See oli toona julge ja uuenduslik: lapsed ise kogusid ja käsitlesid oma pärimust, nad olid staatuselt võrdsustatud vanema generatsiooni pärimusekandjatega. Esimese kahe kogumiku naljad koguti 1992. aastal Eesti Rahvaluule Arhiivi initsiatiivil koolipärimuse kogumise aktsiooni käigus Eesti koolides.
Sama küsitluskava järgi pandi koolipärimust kirja 1993. aastal juba vene koolide õpilastelt. Toonane ühiskondlik eufooria koolilaste nn neegrinaljade trükisõnas avalikustamise asjus sarnaneb mõnevõrra 1970ndate keskel ilmunud legendaarse, kuigi üsnagi hillitsetud tõlkeraamatu „Avameelselt abielust” ilmumisega – see oli julge, moodne ja edumeelne, kompleksi-, tabu- ja tsensuurivaba lähenemine ühiskonnale, folkloorile ja (etnilisele) huumorile. „Vaba ja tervet ühiskonda iseloomustab varjamatu ning rohke naljaheitmine. Liialdus oleks etniliste naljade põhjal süüdistada kedagi rassismis või šovinismis, teiste rahvaste halvustamises. Üle maailma ilmunud anekdoodikataloogid näitavad selgesti, et meie lood sarnanevad teiste omadega,” kirjutab Astrid Tuisk „Neeger päevitab” saatesõnas.
Läks mööda tubli aastakümme ja paar aastat pealegi, kui selgus, et see ikka ei sünni mitte. Etnilised naljad, anekdoodid ja keerdküsimusedki tunnistati koolihariduses siiski ebasoovitavaks ning folklorist Eda Kalmre võttis meedias sõna rahvahuumori ja koolipärimuse kaitseks: „Võin ministrile kinnitada, et kahes esimeses raamatukeses ei ole küll midagi sellist, mille pärast tasuks vabandada ja häbeneda, isegi sel juhul, kui naljast aru ei saa. Viimase kogumiku „Elevant külmkapis” ebakorrektsemad naljad neegrite kohta on tänu ajakirjanik Krister Kivi pingutustele üles leitud ja üldiselt teatavaks-taunituks tunnistatud”.3
Mõne aasta eest olid raamatukesed peres uuesti teemaks – noorem poeg „õppis” kohustuslikus korras huumorit ja anekdoote. Märkasin, kuidas lapsed ise teadlikult tsenseerisid nalju, sest said aru, et neid või teisi siiski ei sobi kodu- ja klassitöödes kasutada. Nende enda meelest olid tekstid kompleksivabalt naljakad (olgu öeldud, et ses klassis õpib eri rahvusest ja emakeelega lapsi), sest rahvused/etnosed on ilmselgelt sümbolid nagu nõukogude tšuktši-naljades, kus must huumor ja pila ei käi ju mitte rahvuse, vaid pigem ikka nõukogude süsteemi kohta koos selle vasturääkivuste ja absurdsusega nii institutsionaalsel kui inimese tasandil. Tõsi, Kreutzwaldi kilplased on muidugi rahvusneutraalsed tegelased, nagu ka eesti (laste) Juku või vene laste Vovotška, kuid ilmselt sellesama liigse neutraalsuse tõttu ei ole nad enam kuigi populaarsed.
Kui nullindate alguses kogusid mu Tallinna üliõpilased usinasti etnilisi anekdoote (eestlased venelaste/mitte-eestlaste kohta ja vastupidi ja segiläbi), sai nende üle vabalt arutelda. Keegi ei võtnud etnilist nalja solvanguna, tähelepanu oli rahvuslikel stereotüüpidel: mida pilatakse, mis on n-ö sihtmärgiks (rahvuse temperament, integratsiooni-teema, rahvusköök jne)? See põlvkond oli ka koolis teemat kompleksivabalt käsitlenud. Kui just enne selle teksti kirjutamist küsisin loengus oma praegustelt üliõpilastelt, kas seltskonnas räägitakse etnilisi anekdoote ja kuidas neisse suhtutakse, oli hoiak pigem selline, et see on väheharitud inimeste meelelahutus ja pigem minevikunähtus. Ma ei pretendeeri siin küll suuremale akadeemilisele üldistusele, kuid see peegeldab kuigivõrd trendi.
Kas ja kui palju liigub rahvasuus tsenseerimata etnilist huumorit? Nii-öelda tavafolkloristina, kes pole huumorit uurinud, julgen väita, et ega ta päriselt siiski kadunud pole ja ega kaogi. Küll aga näikse olevat teisenenud aktsendid, mis peegeldavad ootuspäraselt tagasi kõike ühiskonnas. Silma on jäänud etnilis-lingvistiline huumor, mis on seotud (võõr)keelte oskusega, suhtlusega teistest rahvustest inimestega ja tööotsingutega võõrsil. Mõned näited. Mõni aeg tagasi levis ühismeedias võru-eesti-ingliskeelne anekdoot: „Tütar helistab Võrumaale emale. Muu jutu seas pärib, kas uus kaev on valmis kaevatud, ja kui on, siis millal saab torusid vedama hakata. Ema vastab seepeale: „Vakk juu.” Tütar mõtleb, et ju on telefoniühendus kehv ja polnud hästi kuulda. Küsib uuesti, kas kaev on valmis. Ema kostab kõvema häälega: „Vakk juu!” Tütrele tundub asi imelik ja ta küsib veel korra üle. Ema põrutab juba õige valjult: „Vakk juu!” Tütar vihastab ja käratab emale: „Mis sa mind sõimad? Ma ju küsin, et kas kaev on valmis, ja sina muudkui sõimad! Fuck you ja fuck you… Kas sa üldse tead, mida sa ütlesid?” Ema: „Mis ma iks ütli? Vakk juu joba tõist nädälit, ei süü’ kah, õnnõ juu! Ku ütskõrd kainõss saa, küll siss kaib tuu kao kah är’.””4 Mittevõrukestele selgituseks, et isand Vakk on kaevumeister, kes sattus tsüklisse ja jättis kaevukaevamise-töö unarusse.
Etnilisi nalju ja anekdoote näikse jätkuvalt kõneldavat lusti ja rõõmuga seltskonnas, kus sõbrad või vestluspartnerid on eri rahvusest, sarnase huumorisoonega ja kompleksivabad.
Lätlased on eestlaste arvates jätkuvalt kuuevarbalised („Kuidas sa aru saad, et ees sõitva auto roolis on lätlane? – Vaata auto registreerimisnumbrit, seal on tähed LV, see tähendab: lisavarvas”), lätlaste meelest ei suuda aga eestlased hääldada helilisi häälikuid („Miks eesti näitlejad ei saa Euroopas tööd? – Kui neil palutakse midagi esitada, alustavad nad Hamleti monoloogiga: „Pee or not to pee … ””5). Venelased ja lätlased pilavad eestlaste aeglust ja flegmaatilisust („Mis need eestlased seal tänavanurgal niimoodi koos seisavad? – Mismoodi – seisavad? Nad ju jooksevad!”) ning rahvustoite („Eestlased pakuvad küllatulnud venelastele kaaviari, angerjat ja muud head-paremat. Seda me oleme söönud, ütlevad venelased. Siis tuuakse lauale mulgi kapsad. Näib, et neid on keegi juba söönud, kommenteerivad venelased ja tõstavad pakutud toidu kõrvale.”).
Lisandunud on muud etnilise huumori žanrid: netis levivad topokaardid, kus ülevõlli-huumoriga iseloomustatakse rahvusi ning nende hinnanguid „teistele”. Ja lõpuks – eks ole ju musta huumoriga vürtsitatud „Vanamehe” klipid samuti näide etniliselt naljast, naljast iseenda üle, mis veel (ehk) tsenseerimist ei vaja.6
1 (Laineste < Davies 1998, Winick 1976) Liisi Laineste, Tegelased eesti etnilises huumoris: http://www.folklore.ee/tagused/nr28/laineste.pdf.
2 Op. cit., lk 33.
3 Eda Kalmre, Ja nii nad tapsid nalja. – Postimees 5. XI 2007.
4 Vt ka http://voromaaveere.blogspot.com/.
5 Rahvusvaheliselt levinud anekdoodimotiiv, muu hulgas räägivad seda eestlaste kohta ka venelased.