Väidetavasti on Eestis kaks keelelisel alusel vastandunud kogukonda, kes elavad erinevas meedia- ja inforuumis. Mida peaks tegema selliste sotsiaalsete vaheseinte kaotamiseks?
„Vastandumine” on ehk ülepaisutus, poliitilisel tasemel on vastandamiseks lihtsalt erinevusi ära kasutatud. Üldiselt vastandumist ei ole, on erinevused, mis avalduvad eri ajal ja eri viisil. Olukord on üldiselt rahulik ja areng läheb pigem positiivses suunas. Võimalikud barjäärid rahvustevahelises suhtluses vähenevad.
Probleem on siiski olemas, sest rahvustevahelisi kontakte on Eestis häbiväärselt vähe ning muretsema paneb, et ka noorema põlvkonna seas. Põhjus on üsna selge: meie haridussüsteem on tegelikult segregatiivne. Näiteks Tallinnas võivad kontaktid olla küll tihedad, sest teisest rahvusest inimesi kohatakse bussis ja kaupluses, aga lähimate sõprade seas on neid vähe. Selline murelik olukord laheneb küll positiivses suunas, aga tasub järele mõelda, kuidas kontaktide kvaliteeti parandada. Teine on olukord muidugi Narvas.

Meie haridussüsteem ei ole taganud muukeelsete koolide lõpetajatele konkurentsivõimelist eesti keele oskust, kuigi teadlased on sellest puudujäägist järjepidevalt rääkinud. Kas on loota, et teie ajal saab probleem lahendatud või vähemasti lahendusega alustatud?
Eks sellega ole tegeletud pidevalt, et erinevates integratsioonikeskkondades, nt Haapsalus, Tallinnas ja Narvas, oleks ühtmoodi tagatud korralik eesti keele oskuse tase põhikooli lõpuks. Ministeerium on kõvasti pingutanud. Miks see pole siiani piisaval tasemel õnnestunud, on seotud mitmete põhjustega, aga suund on õige. Üldse on keeleõppega meil kehvasti: vene keele kvaliteet ja õpetamine eesti koolides on nutusel tasemel, ka inglise keele õpetamine ei ole erakordselt hea. Inglise keelt ei omandata koolis, vaid see surub meie eluruumi sisse ning  virtuaalne keskkond ja amerikaniseerunud kultuur soodustavad inglise keele oskuse kasvu. Maa­ilmas on sadu metoodikaid ja tuhandeid digitaalseid võimalusi, mida me Eestis pole keeleõppes veel piisavalt ära kasutanud. Liiga palju kulub energiat sõnavara ja grammatika päheõppimisele suhtluse arendamisega võrreldes. Koostöös koolide ja pedagoogidega on siin võimalik jõuda uuele tasemele. Ministeerium on järgmise ELi vahendite kasutamise perioodi rahast planeerinud 40 miljonit eurot digitaalse õppevara tootmiseks ja keeleõpe on siin üks olulisemaid. Mitte kõigis koolides ei ole keele­metoodika tasemel, takistab ka vähene motiveeritus. Lõimimisstrateegia on olnud üles ehitatud väga keelekeskselt, keeleoskust on peetud lõimumise eeltingimuseks. Arvan, et lõimumiseks ei saa seada alustingimusi, tegu on pigem vastastikuste protsessidega, kus rohkem lõimitust ühes valdkonnas suurendab lõimitust ka muudes valdkondades. Näiteks Eesti kodakondsus tugevdab Eesti identiteeti, rahvustevahelised kontaktid aga keeleõppe motivatsiooni. Keeleõpe on oluline, kuid keeleoskus võib paraneda ka mitmete muude protsesside tulemusel.

Meie venekeelse põhikooli lõpuks on viielised pärast üheksat õpiaastat vastavalt õppekavale eesti keele oskuse tasemel B1, õppevara ei võimaldagi rohkem. Ei ole eesti kooliga võrdset taset ega edasisi võrdseid võimalusi, see haridus- ja Eesti ühiskonda sisenemise trepp jääb väga poole peale. Eestisse tulnud uusimmigrantidest omandab osa sama taseme aastaga. Lehest lugesin, et ka teile ei valmistanud välismaal õppides mingeid raskusi saksa keele omandamine. Uusimmigrandid on A2-tasemel kolme kuuga, vene koolides kulub sellele kuus aastat. Kõige madalama A1-taseme saab turist võõral maal kätte mõne nädalaga, aga vene koolis läheb kolm aastat! Tundub, et eesti keele õppes käib venitamine, mis kuhugi ei vii?
Õppekava näeb põhikooli lõpuks ette minimaalselt B2-taseme. Kui me seda ei saavuta, siis oleme teinud väga kehva tulemuse. Kahtlemata erinevad eesti keele õppe võimalused regiooniti, nt Tartus ja Narvas. Asi pole eesti keele tundide vähesuses, puudujäägid on metoodikas ja motivatsioonis, viimane on aga seotud lõimimisküsimustega laiemalt.

Metoodikaid meil jätkub, probleeme on mõnikord koolide ja õpetajate suutlikkusega neid rakendada, küll aga kärbivad tulemust madalad keelenõuded. Kas on kavatsus eesti keele ainekava nõudmisi suurendada?
Formaalsetest nõudmistest on suhteliselt vähe kasu. Võime gümnaasiumiastmes suurendada eestikeelse õppe mahtu, aga kui ei ole piisavalt tasemel pedagooge, siis tulemust ei tule. Võiksime liikuda motiveeriva süsteemi suunas, nii et koolid ja õpetajad oleksid eesti keele paremaks õpetamiseks motiveeritud, aga seda saab teha siis, kui koolid on selleks sisuliselt valmis.

Mõne aasta eest tulid sotsiaaldemokraadid (Mart Meri jt) välja ideega ühtsuskoolist, kus õpivad eesti ja vene õpilased koos.
Haridussüsteemi segregatsioon pärsib rahvustevahelisi kontakte, nii et eesti ja vene noored kohtuvad alles kõrgkoolis või siis tööturul. Minu meelest võiksid nad seda teha varem. Ma olen ise kooliteed alustanud Aseri keskkoolis, kus oli eesti- ja venekeelne osakond. Tundides käidi küll eraldi, aga kogu klassiväline tegevus oli koos. Kui on olemas korralik kool ja seda juhitakse korralikult, siis pole sellise õppe korraldamine väga keeruline ning sellise mudeli suunas võiks liikuda küll. Paratamatusest on seda ka mõned omavalitsused teinud, nt Kiviõlis, kus on jutuks vene-eesti gümnaasiumi tulevik, samuti Mustvees ja Paldiskis. Need sammud on siiani tehtud küll rahalisest vajadusest, kuid iseenesest võiks see olla iseseisev hariduspoliitiline eesmärk. Jõuga ei saa seda aga teha, sest siis tekib pingeid rohkem kui positiivseid lahendusi. Ühiskonna venekeelses osas on valmisolek õppimiseks koos eestlastega ühise katuse all täitsa olemas.

Liigume nüüd laiemale sotsiaalsele pinnale ja räägime muudest keelt puudutavatest nähtustest ühiskonnas. Lõimimiskava, mis koosneb suurel määral keeleõppest, jõudis avalikkuse ette ligi aastase hilinemisega, eelmine kava, mille koostamise eest vastutas sotsiaaldemokraadist rahvastikuminister, on osutunud aga küündimatuks. Mis lahti?
Aprilli lõpus saatis kultuuriministeerium uue lõimimiskava kooskõlastusringile, kuid minu hinnangul ei täida ka see kava sel kujul oma eesmärki. Kava peaks toetama integratsiooni Eesti ühiskonnas ja nägema selleks ette ka meetmed, ent need lähtuvad paraku sellest, millele on võimalik ELi fondidest raha saada. Näiteks ligi 25 protsenti kogu kava rahastusest ehk ligi neli miljonit eurot on planeeritud uusimmigrantide meetmele. Kui mõelda, kui vähe meil neid on, siis ei vasta see proportsioon kuidagi selle valdkonna tähtsusele.
Uue kava ambitsioon on ääretult tagasihoidlik. Välja on jäetud väga olulisi valdkondi, näiteks vajadus vähendada eestlaste ja mitte-eestlaste sissetulekute ja töötuse näitajate erinevust, sallivuse kasv. Eelmises kavas olid nende eesmärkide rakenduslikud sihid üsna tagasihoidlikud ning isegi seal, kus kõrgemaid eesmärke seati, jäid need ometigi saavutamata, sest puudusid toimivad meetmed. Ja selle asemel et pakkuda uues kavas paremaid meetmeid, kaotati need eesmärgid üldse ära. Eestil ei ole sellist lõimimiskava vaja.
Kui me ei suuda ühes olulisimas integratsiooniaspektis – kõikidele siin elavatele inimestele võrdsete võimaluste tagamise vallas edasi liikuda, siis sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus süveneb ja tekitab tagasilööke ka muudes lõimevaldkondades.

Kas Eestis on üldse võimalik võrdseid võimalusi luua, kui vene koolide lõpetajate eesti keele oskus pole piisav töötamiseks isegi vangivalvurina? Riik nagu toodaks ebavõrdseid võimalusi, mis väljenduvad ebavõrdsetes palkades …
Probleem on sügavam kui keeleoskus. Ühes Tartu ülikoolis kaitstud töös on leitud, et vene perekonnanimega inimestel on 30% väiksem võimalus saada kutsutud tööintervjuule, mis tähendab
, et enne kui nad saavad oma sobivust ametisse tõendada, visatakse nende CV prügikasti. Eelmisel aastal avastasin, et rahandusministeeriumis nõutakse ka autojuhilt C2-taset, mida Eestis ei ole võimalik riiklikul eksamil saada, sest neid eksameid ei korraldatagi. Kui asi oleks ainult keeleoskuses, siis peaks eesti ja vene noorte sissetulekute vahe olema väiksem kui vanema põlvkonna seas, kuid nii see ei ole. Mitte-eestlaste tööpuudus Eestis on ligi kaks korda suurem. Noorte keeleoskus on nüüd tunduvalt parem kui nende vanematel ja vanavanematel, kuid tööturul see ei kajastu. Siin on selge mure üldise ühiskondliku sallivuse ja teisest rahvusest inimeste kaasamise osas.

Tundub, et keeleteema on populaarne, peale faktide on siin kohta ka sotsiaalsetel müütidel. Eespool mainitud vene nime mõju uurimused on näidanud küll seda, et need probleemid tekivad inimestel, kes eesti keelt ei oska, erinevalt neist, kes oskavad.
Statistiliselt on leitud selge vahe sissetulekutes, mis ei ole seletatav muude faktoritega, ning see on aastatega süvenenud. Selle taga on kindlasti nii diskrimineerimist kui ka muid faktoreid, millele me ei ole tähelepanu pööranud: kui riigiasutuse töökonkursil eelistatakse tingimuste võrdsuse korral venekeelsele kandidaadile eestikeelset, siis ilmselt ütleb personaliosakond, et too jättis vestlusel parema mulje. Eks see ole ka loomulik, et kultuuriliselt sarnane inimene tekitab positiivsema emotsiooni. Loomulikule emotsioonile peaksime pakkuma vastu lähenemise, mida Põhjamaadel on kujundatud mittediskrimineerimismeetmete abil. See valdkond on Eestis alles lapsekingades.

Kodakondsusseadust on kavas muuta ning see teeb ärevaks. Mida see muudab ühiskonnas, kas midagi paraneb, kelle jaoks?
Ärevaks võiks teha, et meie kodakondsuspoliitika on tootnud meile 100 000 Venemaa kodanikku, mida on juba rohkem kui kodakondsuseta isikuid, keda üldse ei tohiks XXI sajandi Euroopas enam olla. Eesti eesmärk võiks olla, et kõik siin elavad isikud oleksid Eesti kodanikud. Geopoliitiliselt on see ainuõige positsioon, eriti vaadates ümberringi toimuvat. Suhtumine, et meil ei ole selliseid kodanikke vaja, mingu nad naaberriigi kodakondsusesse, kui tahavad, on küüniline ja eirab meie ühiskonna huve. Meie huvides on suurendada motivatsiooni võtta Eesti kodakondsus ja muuta kogu kodakondsuse omandamise protsess mõistlikumaks. Olen aastaid seisnud selle eest, et Eestis elavate mittekodanike siin sündivad lapsed saaksid automaatselt Eesti kodakondsuse, et lõpetada ära halli passi taastootmine. Lõpetame ära nende inimeste kiusamise, kes on jõudnud teise riigi kodakondsusesse, saanud topeltkodakondsuse ega saa sellest loobuda (nt Kohtla-Järve tüdruku juhtum, mille menetlemine oli täiesti ebanormaalne). Kolmandaks kergendame eakate inimeste kodakondsuse saamist. Üle 65aastastelt inimestelt poolakadeemilise keeletesti läbimise nõudega ei saavuta mitte midagi. Koalitsioonilepingus lubasime üle vaadata ka riikliku kodakondsuse keeleõppe korraldamise toetusskeemi, mis ei motiveeri seni piisavalt, rääkimata pooljaburatest bürokraatlikest aspektidest kodakondsusseaduses (koda­kondsuse taotleja peab pärast kõiki eksameid kuus kuud ootama ja siis uuesti taotluse esitama).

Praegu kaotatakse ära võimalus olla vabatahtlikult Eesti riigis kodakondsuseta. Kui palju neid on, kes siia alla kuuluvad?
Neid, kes on alla 15 aasta vanad ja hõlmatud naturalisatsiooni lihtsustatud nõuetega, on 1033, aastas lisandub 50 ringis. Taustaks on ehk oluline, et rahvaloenduse andmetel suurenes Venemaa Föderatsiooni kodanike arv viimasel kümnel aastal rohkem kui Eesti kodanike arv. See on meie kodakondsuspoliitika tulem.

Kas see on ainult meie poliitika tulem? Narvast on teada juhtumeid, kus inimesed võtsid Vene kodakondsuse, sest ainult nii saab Venemaal tööd, samuti soodustab kasvu eakatele Venemaa kodanikele makstav topeltpension.
Me ei saa mõjutada naaberriigi poliitikat, me peame oma kodakondsuspoliitika üles ehitama Eesti riigi huvidest lähtudes.

Kui praegu kasvab üles põlvkond, kes ei ole piisavalt lõimunud ega eesti keelt selgeks saanud ja loeb seetõttu Venemaalt tulevat infot ja vaatab just Vene telekanaleid ning kui need kipuvad ebaobjektiivset infot edastama, siis teeb see meid keelelise julgeoleku kaalutlustest ja muudest lähtuvalt murelikeks. Kas Venemaa telekanalite levi võiks piirata? Mida arvata venekeelsest kanalist, mis oleks Venemaa kanalite kõrval konkurentsivõimeline, kuid edastaks objektiivset infot?
Olen alati selle eest seisnud, et ERR edastaks rohkem venekeelset informatsiooni. Viimase paari aastaga on saateid jäänud aina vähemaks, analüütilised saated on ära kaotatud ning kogu venekeelne programm on kokku tõmmatud venekeelse AK uudiste peale. Eesti võiks siin olla aktiivsem. Raadios on olukord üsna hea, teles totaalselt ebapiisav. Vene telekanalid on rahamahukad ja orienteeritud meelelahutusele. Eesti venekeelne TV ei jõua selleni kunagi, kuid peaks olema vähemalt 2-3 saadet päevas, et harjutaks kindlal kellaajal hommikul ja õhtul ETV venekeelseid saateid jälgima. Kahju, et selleni on jõutud alles siis, kui probleem on tekkinud. Teabekanaleid on aga kindlasti rohkem, eriti noorte hulgas. Traditsioonilistest meediakanalitest on nii eesti kui ka venekeelse elanikkonna seas internet olulisem. Nii et pilt on mitmekesisem.
 
Meie keelekvaliteedi ja selle omandamisega ei ole põhjust rahul olla, teisisõnu teeb meie kooliõpilane kirjutades vigu. Kahjuks ei ole tema käsutuses piisavalt programme, et kirjatööd analüüsida ja parandada. Seetõttu tüüpvead kivinevad ning kirjakeeletase jääb madalaks. See on üks põhjusi, miks vene koolide lõpetajaid tööle ei võeta. Vaja oleks kontrollida oma koostatud tekste, saada akadeemilise keele tuge, et hiljem saaks hakkama juba dokumentatsiooniga. Kas programmid võiksid olla kasutada tasuta ning nende levitamisel haridussüsteemis ministeeriumi tugi?
Igati arutamist väärt mõte. Eesti keel peab digitaalses ruumis olema igas valdkonnas konkurentsivõimeline. Hariduskorralduslike e-lahenduste levitamisel võiksid keskusteks olla ehk kõrgkoolid ja vastavad keelekeskused. Võtmeküsimus on kasvatada keeleõppe tulemuslikkust. Esmatähtis on õpilane ja tema areng ning hariduskorraldus peab sellest lähtuma. Igal astmel peab olema korralik õpiväljund ning siin ei tohi olla tupikteid.

Aastal 2011 vastu võetud keeleseadus, mille puhul oodati aja- ja asjakohastamist, osutus ses osas pettumuseks. Kas on kavas keeleseadus korda teha?
Selle valitsuse tööplaanis keeleseaduse muutmist ei ole.