Pärast veerandsajandit Moskvas on Tallinna tulek teie elus korralik kannapööre. Vene teatri eelmise kunstilise juhi Marat Gatsalovi peamine häda oli see, et muude tööde kõrvalt jõudis ta Eestisse harva. Kuidas on lood teiega, kas jääte mõneks ajaks püsivalt Tallinna?
Jah, jään mõneks ajaks püsivalt Tallinna, aeg-ajalt käin Moskvas üksnes oma naist vaatamas, kui selleks võimalus avaneb. Kusjuures ma ei kahetse Moskvast lahkumist, sest praegu ei saa seal lavastada „Onu Vanjat” nii puhtalt ja hästi, kui saan seda teha Tallinnas. Moskvas ei paku see sellisel kujul kahjuks kellelegi huvi, sest seal oodatakse lavastajalt epateerimist ja skandaale. Moskva kunstielu viimase kümnendi sündmustele vaatan tagasi kurvastusega: minu õpetaja Anatoli Vassiljev kihutati kodumaalt minema, seejärel suri silmapaistev lavastaja Pjotr Fomenko ning takkapihta andis Venemaa president välja tsensuuriseaduse – sellise piirini on läinud kaos Moskva kunstielus. Ma ei taha olla selles kõiges osaline ja seepärast lahkusin pool aastat tagasi oma armsast teatrist, millele olin pühendanud mitu aastakümmet oma elust. Mulle ei meeldi, kuidas Moskvas lavastatakse praegu Tšehhovit ja Dostojevskit. Aga mis ma peaksin siis tegema? Ei tahaks kõigele sülitada, hakata kojameheks ja minna tänavaid pühkima. Parem tulen Tallinna Vene teatrisse, mis ei sõltu Moskvast, ning lavastan siin Tšehhovit ja Dostojevskit.
Ma ju ei reeda oma kodumaad, ei emigreeru, tegelen üksnes kunstiga. Tahan, et Tšehhov jääks alles. Kui ma ei saa selle eest seista Moskvas, teen seda Tallinnas.

Milline peaks teie arvates olema Vene teatri asend Eesti teatripildis?
Just täpselt samasugune, nagu igal teisel teatril Eestis. Ei taha, et Vene teater seisaks teistest kuidagi eraldi. Olen vene inimene, kes on mõnda aega elanud ka välismaal, mistõttu suhtun austusega erisugusesse mentaliteeti. Olen oma töödes palju käsitlenud teemat, et inimene on inimesele vend ja mitte vastanduva rahvuse esindaja. Vene teatrist ei saa ehitada enklaavi, sulguda endasse ning mängida üksnes rahvuskaaslastele. Ma ei armasta emigrandi mõtteviisi, austan aga siin, sellel maal elava inimese mõtteviisi. Tahan, et teater, mida hakkan kunstiliselt juhtima, oleks armastatud kogu Eestis ja kuuluks Eestiga kokku. Oodatud on nii venelased kui ka eestlased. Pole oluline, millist keelt inimene räägib, tähtis on tema olemus.
Vene teatritraditsiooni tunnuseks ei ole üksnes keel, vaid ka iselaadne mängufilosoofia. Eesti teatritraditsioonil on jällegi teistsugune, oma mängufilosoofia, mis aga samuti ei väljendu üksnes keeles, vaid on midagi enamat. Elmo Nüganen mängis Moskva teatri lavastuses vene keeles, väga hästi mängis, ent ta eristus selgelt teistest näitlejatest – sellele oligi lavastus üles ehitatud. Miks siis siinsed vene näitlejad ei peaks suutma mängida eesti keeles vene klassikat? Mul on plaan – ma ei vii seda ellu täna-homme ega ilmselt lähema aasta-kahe jooksul – teha siinse teatri näitlejatega eesti keeles vene klassika lavastus. Mängitakse lavastust küll eesti keeles, aga oma olemuselt on tegemist vene teatriga, see torkab kohe silma.

Eesti vene teatripubliku märkimisväärset osa painab teada-tuntud ihalus: „Moskvasse! Moskvasse!”. Kui külla tuleb lavastus Moskvast või Peterburist – kusjuures sugugi mitte alati kõige kõrgetasemelisem –, siis on suured saalid rahvast pungil. Tallinna Vene teatri etendustele tullakse kahetsusväärselt väiksema innuga. Kuidas seda olukorda muuta?
Üksnes kasvatuse ja kultuuriga. Ma ei kavatse hakata siin tegelema poliitika ja majandusega, neist ei taipa ma midagi ning seetõttu on mu arvamus neil teemadel asjaarmastaja oma. Teatriprofessionaalina võin aga öelda, et aitab vaid igapäevane ja järjepidev kasvatus nagu laste puhul. Võib-olla meil õnnestub kuulata-mõista publiku selle osa südamesoove, kuid ennekõike saan hoolitseda selle eest, et siinse Vene teatri repertuaaris oleks väärt lavastusi ning siia tuleks tööd tegema huvitavad lavastajad. Oluline on, et publik mõistaks: meil siin, meie oma kodus, tehakse kõrgel tasemel teatrit. Kui inimene on leidnud oma hinges rahu, siis saab ta ka paremaks.

Nagu öeldud, ei saa Tallinna Vene teater viimastel aastatel publiku­rohkuse üle kurta. Kui oluliseks te teatris publikut peate?
Teatrit ei saa jaotada teatriks ja publikuks, publik on teatri lahutamatu osa. Teater sünnib vaid vaataja juuresolekul. Mida täpsemalt, suurema kaasaelamisega publik laval toimuvat mõistab, seda parem teatrile. Kindlasti ei sunni ma näitlejaid mängima allapoole oma võimeid, et lavastus publikule meeldiks, kuid ma suhtun publikusse austusega.

Milliseid muutusi toob endaga kaasa teie tulek teatri kunstiliseks juhiks?
Revolutsiooni ei kavatse ma korraldada ning moodsa kunsti trikke näitama ei hakka. Kavatsen teha pigem nii-öelda vana kunsti, kunsti, millega tegeles minu õpetaja Anatoli Vassiljev – Maria Knebeli õpilane, kes omakorda oli Konstantin Stanislavski õpilane. Stanislavski on selles mõttes siis minu kauge kunstiline „esivanem”. Vene teatritraditsiooni eetika ja kultuur on püsinud sajandeid, ma ei kavatse siin midagi lõhkuma hakata. Ma ei plaani hakata jäljendama saksa avangardi, tegelema uue draama või dokdraamaga, vaid tegema kunsti, millel on kunstiline ja mitte aktuaalne sisu. Trupiga, nende inimestega, kellega tööle hakkan, ma eksperimenteerima ei hakka ega luba seda teha ka teistel. Oma kunstilisi unistusi hakkan ellu viima alles siis, kui olen trupi iga näitlejaga põhjalikult vestelnud, õppinud töö käigus tundma igaühe hinge ja talenti.

Milline on teie lavastajakäekiri? Kuidas iseloomustate oma lavastusi?
Mulle meeldivad hasartsed, energiast tulvil ja elusad lavastused – see puudutab ka klassikat. Mänguline teater, kus on palju irooniat ja kirge, tuleb ette ka pihtimuslikke momente, kuid järgmine hetk on taas iroonia platsis. Isegi kui algmaterjal on sisult raskepärane, peab lavastus mõjuma kergelt.

Kust kutsute Vene teatrisse lavastajaid?
Peamiselt teistest riikidest, sealhulgas Venemaalt. Tõsi, see ei juhtu mitte nüüd, sügisel algavast hooajast, vaid aasta pärast, sest järgmise hooaja plaanid pani kokku minu eelkäija – mida neis plaanides saan eetiliseks jäädes muuta, seda muudan, muud aga ei puutu. Edaspidi kavatsen kutsuda lavastajaid Venemaalt, Ukrainast, Itaaliast, Jaapanist, tahan ka, et minu õpetaja Vassiljev tuleks Vene teatrisse lavastama. Need, keda kutsun, peavad olema isiksused, kellel on meile midagi anda. Tuleb valida need, kes on minust võib-olla paremadki, minust kehvemaid pole aga mõtet kutsuda. Muidugi loodan, et nii siinne vene kui ka eesti publik tuleb neid teatrisündmusi vaatama.
Igor Lõssov

* Näitleja, lavastaja, dramaturg ja stsenarist. Ta on sündinud 1956. aastal Novo­sibirskis, 1982. aastal lõpetas näitleja erialal Gorki teatrikooli (Semjon Lermani kursus), 1987. aastal lavastajana Tšerkassovi-nimelise Leningradi Riikliku Teatri-, Muusika- ja Kinematograafiainstituudi (Georgi Tovstonogovi kursus) ning 1992. aastal Vene Teatrikunsti Akadeemia (Anatoli Vassiljevi kursus).
* On töötanud näitlejana Murmanski, Vologda ja Peterburi teatrites. 1995. aastast oli Lõssov Moskva teatri Klass kunstiline juht ja Vene Teatrikunsti Akadeemia õppejõud.
* Lõssovi olulisemate lavastuste seas on „Kirsiaed”, „Pidu katku ajal”, „Vennad Karamazovid”, „Tasane”, „Surnud hinged” jpm.