Teie filmide tegelased on alati pärit vaesemast töölisklassist ja teemaks sotsiaalsed probleemid. Mis paelub teid vaesuse piirimail elavate inimeste ja nende igapäevamurede juures? Miks alati need teemad?
Luc Dardenne: Me ise ei ole sellest sotsiaalsest klassist pärit, aga oleme üles kasvanud tööstuslinnas Liège’is ja terve elu on meid ümbritsenud nii-öelda töörahvas. Töölisklass suhtleb aktiivselt ja selliste inimestega tihedalt lävides oleme kuulnud väga palju ühel või teisel moel inspireerivaid lugusid. Sundolukorras inimese oskus toime tulla ja ellujäämisinstinkt on imetlusväärne. Just nende puhul oleme näinud, et lihtne inimene võib olla suurem kui majanduskoletis. Me tahame edasi rääkida just selliste inimeste lugusid.

Filmi „Kaks päeva, üks öö” lugu on väga julm, sest inimesed on põhimõtteliselt sunnitud olukorda, kus nad peavad oma ligimese iseenda parema heaolu nimel ohvriks tooma. Sellisesse olukorda on nad surunud firma juhid. See on kohutav, aga seda tuleb tihti ette.
L. Dardenne: Huvitav on fakt, et lootusetus olukorras inimesed jõuavad tihti ka lahenduseni, leiavad väljapääsu ja elavad edasi. Me isegi ei tea, kui palju inimesi seisab iga päev silmitsi sissetuleku ja elukoha kaotusega, sest töölisklassi ei väärtustata ja nende mured ei huvita justkui kedagi. Seejuures on neid inimesi kõige rohkem.
Lootus kuulub meeleheitel inimestele, sest nemad on need, kes lootuse nimel võitlevad.

Mõnes mõttes on ühiskond silma kinni pigistanud ja neid inimesi poleks justkui olemaski. Ka filmi peategelane Sandra ütleb kohe filmi alguses: „Mind pole olemas.” Kas see peegeldab ka ühiskonna suhtumist?
J.-P. Dardenne: Nii ühiskonna, kollektiivi kui üksikisiku. See on kohutav, kui kaugele on võimalik inimene töö pärast viia. Peategelane Sandra kahtleb oma eksistentsis, sest on just põdenud depressiooni. Ta on oma haigusest üle saamas, tervenenud  ja minemas tagasi tööle, kui saab teada, et töökaaslased on hääletanud preemia, mitte tema töökoha säilitamise poolt. Talle näib, et kolleegid on sellega öelnud, et neile pole teda olemas, ning ta tunneb, et tema elu ja eksistents on mõttetu.
Inimesel võib olla armastav abikaasa ja perekond, aga sellest ei piisa. Täielikuks identiteediks on meil kõigil vaja sotsiaalset elu, tööd, isegi kolleege. Sellepärast otsib ka filmi kangelanna üles oma kolleegid, et paluda neil meelt muuta ja hääletada tema töökoha säilitamise poolt. Teistega kohtudes ja neid ümber veendes hakkab ta samm sammu haaval taas uskuma, et tal on õigus olemas olla.

Teie filmidel on alati tugev moraalne sõnum. Selle filmi juures on mulle väga sümpaatne mäng lootuse ja lootusetusega ning see, et lasete vaatajal end panna kõigi tegelaste kingadesse. Ei ole kurje tegelasi, vaid on mitmetes elusituatsioonides inimesed, kelle käitumine tõukub konkreetsest olukorrast. See paneb mõtlema solidaarsusele – see on eetiline küsimus, personaalne valik.
J.-P. Dardenne: Lootus ja lootusetus vahelduvad sagedamini kui peategelase kostüümid, see on tõeline emotsioonide karussell. Sandral õnnestub kohati loota, et elu läheb paremaks, aga juba järgmisel filmiminutil võetakse see lootus tal hoobilt käest. See on hämmastav, et niivõrd keerulises olukorras on  solidaarsuse taastamine võimalik.
Solidaarsus on tõesti personaalne valik, hoolimata välispidisest survest. Kõigil, kellega Sandra kohtub, on oma positsioon ja mured ning Sandra asetab end iga kord selle inimese olukorda. Sellega annab ta ka vaatajale võimaluse mõista kõiki tegelasi ja olla nende suhtes empaatiline. Solidaarsuse alus on oskus panna end teise inimese olukorda. Inimliku kontakti kaudu leiabki peategelane taas oma elule mõtte.

Olete enamasti töötanud vähem tuntud näitlejatega ja Marion Cotillard’i mõõtu staari kasutate esmakordselt. Kas see muutis ka filmi loomisprotsessi?
L. Dardenne: Staar ei muuda meie töömeetodit.  Iga uue filmiga loomulikult tööstiil natuke muutub, aga sellel pole midagi pistmist staari kui sellisega. Igal režissööril on soov töötada näitlejatega, kes sobiksid nende meelest kõige paremini ühe või teise rolli  karakteriga. Oleme alati tahtnud Marioniga koostööd teha, aga siiani oli ta liiga noor.
J.-P. Dardenne: Marion on tõeline staar ja tema valikul oli sel suur tähtsus. Me tahtsime väga andekat näitlejannat, kes on ühtlasi ka moeikoon ja tuhandete naiste glamuurne iidol. Marion pidi tehasetööliseks kehastudes leidma endas täiesti uue füüsilise keha, lihvima maha kogu sädeluse ja astuma puhtana ekraanile.
Marioni tohutut annet kinnitab see, et tal õnnestus luua roll, mida vaadates inimesed ei näe Marion Cotillard’i. Me oleme tulemuse üle väga õnnelikud. See puudutab muide kõiki näitlejaid, kellega me oleme kunagi koos töötanud.

Kuidas töötate näitlejaga rolli loomisel, prooviperioodil, võtteplatsil?
L. Dardenne: Kui oleme näitlejaga kokkuleppe saavutanud, siis anname talle stsenaariumi kätte ja rohkem seda teemat ei puuduta. Me ei aruta rollilahendusi mitte kunagi ühegi näitlejaga. Näitleja ehitab oma karakteri ise ja valmistab end vaimselt ette, tal on oma ideed ja lahendused. Näitlejaga kohtume uuesti alles filmivõtete prooviperioodil. Meile meeldib aeglaselt ja pikalt proove teha, viimase filmi proovid kestsid kokku viis nädalat.
Proove teeme koos kõigi näitlejate, kostüümikunstniku, operaatori ja kogu võttemeeskonnaga reaalses võttekohas. Proovime kostüüme, harjutame iga kaadrit ja stseeni kuni pisidetailideni, näiteks, kas voodist peaks välja astuma nii või naa, millises asendis kingapaela siduda jne.
Kõik proovid filmime üles, vaatame koos näitlejatega läbi, arutame, vahetame mõtteid ja nii jõuame koos lõpplahenduseni. Me ei räägi tegelikult väga palju, me lihtsalt katsetame koos eri variante. Rääkimise mõttes on oluline hoopis see, mis toimub väljaspool võtteplatsi: käime koos einestamas, jalutamas ja vestleme elu, armastuse ja filmikunsti teemadel.

Kuidas te meeskonnana tegutsete? Kas võtteplatsil annate  mõlemad korraldusi ja te otsustate kõike koos või on rollid selgelt jaotatud?
L. Dardenne: Enamasti meil tõesti eriarvamusi ei ole. Oleme vendadena väga lähedased ja meid puudutavad samad teemad. Filmi ideed sünnivad pikkade vestluste tulemusena üsna loomulikult. Stsenaariumi kirjutamise ajal pendeldab tekst mitu korda edasi-tagasi. Tihti saame ka kokku ja proovime dialooge läbi mängida, see on vahel päris naljakas, aga töömeetodina väga tõhus. Kohe on selge, mis töötab ja mis mitte. Ka võtteplatsil jagunevad ülesanded valutult ja loomulikult, kord annab üks näitlejale korraldusi ja teine on monitori taga ning siis jälle vastupidi. Oleme õnnelikud, sest elu on kinkinud meile lähedase mõtte- ja teokaaslase.

Kas film on teile suhtlusvahend?
J.-P. Dardenne: Filmitegijatena ei taha me üle olla oma tegelastest, me ei taha vaadata neile ei alt üles ega ülevalt alla. Me ei taha nende üle domineerida ega osutada neile kui eeskujule. Karakterite juures üritame säilitada kõik inimlikud omadused, ka tumedama poole, mis peitub tegelikult igas inimeses. Proovime lihtsalt olla nendega koos ja nende keskel – nagu kuskile seltskonda sattudes. Ainult nii on võimalik näha tegelaste inimlikkust. Ainult siis, kui märgatakse teisi inimesi enda ümber, on tegu normaalse ühiskonnaga.
L. Dardenne: Film kui suhtlus on võimalik ainult juhul, kui on olemas inimesed, kes tulevad kinno ja jagavad seda kogemust. Kui pakume seda filmi publikule vaadata, siis võrdub see reisi pakkumisega kuhugi, milleni jõudmiseks on igaühel oma tee, mis ei ole ilmti
ngimata sama kui meie oma. See on üsna vaikne või hääletu suhtlus, kus eriarvamused on lubatud.

Mis on teile kunstnikena suurim väljakutse?
L. Dardenne: Kõige raskem on oma seisukoha juurde jääda: tuleb uskuda lõpuni samasse, millesse uskusid teost alustades. Mitte sellepärast, et ümberringi on palju arvamusi, milline peaks olema film  või et õige on teha nii või naa. See on raske pigem sellepärast, et oma ideele truuksjäämine võib su hulluks ajada. Ühel hetkel ütled või teed midagi sellist, mis tundub õige, ja alati ei oskagi seletada, miks. Aga sa tunned, et see on õige asi, ja töötad sellega edasi, lõpuni välja.
Publik võib tulla, aga võib ka mitte tulla. Parem muidugi on, kui tullakse. Me teeme filme publikule, aga vahel tuleb tõdeda ja aktsepteerida fakti, et publikut ei ole üldse. Võib-olla me oleme millegagi mööda pannud, midagi on puudu, aga sellest ei tohi lasta end häirida. Ei saa öelda, et OK, nüüd ma hakkan täiesti teistmoodi filme tegema. Tuleb oodata. Ma arvan, et peab olema kannatlik ja lojaalne oma tundele, ideele ja sõnumile, mida tahad publikule edasi anda.