7. septembril Veneetsia filmifestivalil maailmaesilinastuse teinud ja “Horisondi” programmi võitnud Veiko Õunpuu “Sügisball” on tänaseks ka kodumaise publiku palge ette toodud. Tulemus on võimas, mille kõrval kahvatuvad nii “Põrgupõhja uus Vanapagan”, “Kevade” kui ka “Somnambuul”. Selle võrdlusega ei taha ma nimetatuid halvustada, võtsin lihtsalt suvalise kimbukese meie mängufilmiloo kangemat kraami, mille sära “Sügisball” ei väära, vaid kerkib värske linateosena hoobilt iseseisva ässana nende kõrvale kõrgemasse sfääri. Selles kuulutuses võidakse muidugi üksjagu kahelda, aga ka kunsti jõujooned tungivad loodusseaduste järgi, oinad võivad jõge pöörata.
“Sügisballi” võimsus ei väljendu mitte nii väga välistes registrites: tempos, konkreetse konflikti totaalsuses, pompoosses pildis, ekspansiivses tegevuses ja üleloomulikes tegelastes, vaid peidetumalt, sisemistes kvaliteetides. Eelkõige valitseb hoolikalt seatud ja ekspluateeritud pildi esteetika, filmile igiomane voolavus, sündmustiku ja tegelaskonna tõsielutruudus. Režissöör Õunpuu ei sööda pilti pealetükkivalt ette, vaid immutab vaataja kaadrikeskkonda ja sellest johtuvasse jadasse. Meid ei tõugata välgu ja pauguga efektide künasse, vaid järgneme halastamatu realismi maagia lõa otsas ühest piinakongist teise. Küllalt kompositsioonitundlik Õunpuu on Mati Undi karkassile oma lõimed peale kudunud, sügisballil ei tantsita mitte rahvusvaheliselt ega perekondlikult, vaid paratamatu looja karja mineku aimduses soleerivalt. Ekraanil on luust ja lihast, naeruväärselt ikka oma õnne otsiv traagiline inimene, bukett kivilinna üksildasi, kes puutuvad üksteisesse vaid riivamisi ega suuda hästi toime tulla oma hädadega, rääkimata kaasinimeste siseilma elamisest.
Liiga lihtne on “Sügisballi” põhiteemat nimetada eksistentsiaalseks ängiks, aga nii see on. Kõik, ütleme seitse-kaheksa karakteriseeritud kõrvaltegelast (ühtset peategelast “Sügisballis” ju pole) on oma tegevuskoes enam või vähem rusutud, muserdatud, ruineeritud, frustreerunud. Domineerib üldine eraldatus, hingeline sidestamatus, möödarääkimine, üksindustunne, seestumine. Inimesed elavad päevast päeva üksteisega õlakuti, kuid südamlikku kontakti ei saa. Välja lööb agressiivsus, armastuse puudulikkuse kõrval tuleb esile ka enesearmastuse vildakus. Tühermaa kivimajade vahel on ürgselt puhtas ilus paekalju ja sammal, aga ka prügi, mille võrdluseks ei peida režissöör inimesi.
Nii raske on oma pahupoolega peegli ees seista, Õunpuu õrritab inimeses tsiviliseerunud elajat. Ärge lootke filmist mugavat vaatamist ja õnne leida, sest tõeline linakunst rebib teie hinge ribadeks, paiskab näoli porri, mille üle irvitab valus valgus, kus ei puudu mõned lootuskiired.
Pole mõtet ainult kõledat Lasnamäed inimese õnnetuses süüdistada, linnaosa kui kivist kodu lihtsalt toob kontrastina esile psüühe kriisi, korraga võtab võimust nii klaustro- kui agorafoobia. 1970. aastate Mustamäel ja 2000. aastate Lasnamäel pole erilist vahet, inimese põhiloomus pole ka tuhandete aastate jooksul eriti muutunud. Kultuurikiht on kasvanud nagu turvas soos – poolteist millimeetrit aastas. Mitte ainult kirjaniku ja arhitekti, vaid ka restorani uksehoidja ego pekstakse alasi ja haamri vahel. Vallanduvad alateadvusse surutud agressioonid, kirjanik Mati (Rain Tolk) energia ei vormu romaaniks, vaid viinakaanimiseks ja pildituks jauramiseks. Mees pöörleb nagu põrsas poris, ometi on tema toad põrandast laeni raamatuid täis ja püksid alati viigis ka rentslist tõustes.
Restorani uksehoidja Theo (Taavi Eelmaa) ei saa ainult meistersugutamisega end teostada, sest intellektuaalselt on ta nagu tumm leilis, kes peksab lõpuks ühe suhtekomöödiate lavastaja tühermaal vist surnuks. (Muide, selles väga veriseks peksmises pole liiast näha eneseiroonilist autoripositsiooni, masohhistlik Õunpuu võis end selle marginaalse tegelase nahka kujutleda ja end peidetult nuhelda, komöödiatahule vett peale tõmmates suhtumist väljendada.) Mati Undi romaanis on Theo rafineeritum ja ambivalentsem kui Õunpuu filmis, kuratlik šveitser kirjutas isegi raamatut “Mees ja naine” ning ta laual lebas mitmeköiteline “A History of Magic and Experimental Science”. Aga raamat raamatuks, film on film.
Inimesi ühendab magala, nad kügelevad kivist kongides nagu termiidid, kes toituvad tühermaa deemonilisest tindist. Igas kuradi karbis ju elavad inimesed, kes tahavad õnnelikud olla. Magala ühendab vaid riivamisi, müksamisi, nügelevalt pingeid kruvides, et siis kriiskavalt pursata. Kallistamine muutub kägistamiseks, pintsak ja kajakad laperdavad sügistuules, oimetuks poogitud naine on sassis nagu juhtmepusas printer põrandal. Ometi oli kunagi kõik nii helge, kui kelmikalt üheskoos voodis seksiõpikut tudeeriti.
Üldse paistab “Sügisballis” selgelt tugev annus depressiivset seksuaalsust. Ei suudeta õieti luua ega naisi panna, kirjaniku ja arhitekti asemel kargab prügiveo ambitsioonidega uksehoidja. Seksuaalsus on pärsitud ja selle kompensatoorsed mehhanismid väärduvad absurdimaiku naeruväärsusteks, inimeste vahel pole vaimset mõistmist, rääkimata hingelisest. Aga ahastus jääb kuidagi poolikuks, tehislikult traagiliseks. Ainus tõeline hingekarje tuleb üksikema Laurast (Maarja Jakobson), kui ta otsib paaniliselt oma korraks kaduma läinud last (Iris Persson). Lapse isa (Ivo Uukkivi) on end segi joonud luuser. Suhtekomöödiate lavastaja (Raivo E. Tamm) saamatult väljakukkuva kurameerimiskatse asemel on Laura jaoks palju usaldusväärsem “Ogalindude” telenarkots. Kui ei suudeta elada oma elu, tuleb kaasa elada võimalikele ja nähtavatele muudele.
Mehed on väsinud. “Millest siis?” küsib arhitekt Maureri naine Ulvi (Tiina Tauraite). Ei tea seda eduinimeste jooksus punase laternana sirgeselgselt kõndiv arhitekt – humanist ja idealist Maurer (Juhan Ulfsak), kes oma sõnul magalas alandlikkust praktiseerib. Ta on end jäigaks stoikuks disaininud, ent korraliku konjakilaksu all tantsib restoranipõrandal üksi soleerides lahti endasse surutud tunge.
Millest on väsinud mehed, seda ei tea ka sulnist Jaanast (Mirtel Pohla) maha jäetud kirjanik Mati, kes akna taga piilub, öölokaalis vananevat sinisukka krabab ja lohutuseks iga marki kärakat kaanib. Tegelikult on inimene ise narr. Kes see käsib juua ja laaberdada? Kui oled kirjanik, mine ja suuda oma nelja tuhkkivist seina vahel kainelt sõnu kudeda – nagu tubli raamatupidaja.
Vanapoisist meestejuuksur Augusti Kaski (Sulevi Peltola) hiilib aga lasteaia võrgu taga tüdrukule saia ja kommi pakkudes kui pesueht pedofiili klišee. Ei saa sotti, on ta patoloogiline maniakk või hoopis platooniline? Üksildane igatahes ja ka tema hingekarje tuleb päris põhjast. Mehed on tõesti väsinud ja naiste ainus lohutus on kargamisvõimekas šveitser Theo. Uksehoidjad, baaridaamid ja taksojuhid tunnevad elu ja inimesi, nad on kirjanikest paremad psühholoogid, aga kunsti suurt tegema ei kipu.
Läbi udu meenub, et režissöör Õunpuud nagu nimetati urbaanseks Antonioniks, aga selle laadi mõõdupuus pole tuimestavat põhjamaist uimasust. Maalikunstniku taustaga oskab ta luua isikupärase, subtiilse tragismiga laetud pildikeemia, mis paneb vaataja liigahtama. Kaadrid on hoolikalt komponeeritud ja sümbolid pole pealetükkivad, kineem ja inimene käivad käsikäes ja kõik see elu paistab kui orgaaniline äng, millel ei tohi lasta endal üle pea kasvada. Võrreldes 1970. aastatega, nende sitaste seitsmekümnendatega, on nüüdne aeg palju dünaamilisem ja kirevam, kuid inimene on ikka sama naeruväärne õnneigatseja, kes end igivanade käibekujutluste innus uutesse võrkudesse mässib. Selle iroonia tragismi doseerib Õunpuu südamlikkust ja kaastunnet, tükati ka argist absurdikomöödiat.
“Sügisballi” voolavuse aeglus vastab tegeliku elu tempole, meile ei tehta mingit Kaurismäki ega Keeduse laadis stand up teatrit, vaid lastakse pesuehtsat
filmi, kus karakterid, psühholoogia ja käitumisreaktsioonid tõsieluliselt adekvaatsed, pea täielikult usutavad.
Stsenarist ja lavastaja on teinud ka kunstnikutöö ning hea operaatoritöö on see, mis ei lase efektitsevalt välja paista. Mart Tanieli kaamera pole vaia otsa kinni löödud, liigub koos aluspükste ja potilillega raamatuid tuubil tubadesse. Eriti maagiline oli öises linnas vooglev tühi autobuss, millesse sisenevad üksikema ja ta tütar kui tulevane supermodell. On hoidutud käsikaamera liigsest väristamisest ja lõikavatest rakurssidest, pigem pressib pildigravitatsioon horisontaalset lamedust, mis vastab nõmeda magala surutisele. Kaadrisisesed naturaalhelid vahelduvad raskemeelselt kaebleva viiuli või asjakohase estraadiga, Ülo Kriguli originaalmuusika loob sügise ja languse meeleolu.
“Sügisballi” 1970. aastate modernistlikud kõrtsiinterjöörid on tänapäevaselt popid, kaks aega on üheks idaeuroopaliseks pärandiks sulandatud, kõrvu Grantsi viskiga voolab Sovetskoje Šampanskoje. Mööda kõrtse, prügikaste ja korteripõrandaid aeleva Mati püksid on aga kogu aeg millegipärast habemenoana viigis ja pintsak kortsudeta trimmis kui kikilips krokodilli kägistaval James Bondil. Jumalast filmogeense Rain Tolgi mängitud liigutused ja pale on eriti just alkohoolses faasis viimase peal, aga diktsiooniga peab ta veel kõvasti tööd tegema.
Üllatavalt head rollitäited kinnitavad Von Krahli teatri potentsiaali, kust sa mujalt vettpidavaid näitlejaid ikka saad kui sissetallatud lavalaudadelt, “Sügisball” tõstab selle teatri mainet. Ka kõrvalisemate kõrvalosaliste ja episoodiliste näod on nüanssideski psühholoogiliselt veenvad, miimika motiveeritud ja huvitav. Ei tea, kuidas ta seda teeb, aga paistab, et režissöör teab, mida tahab, ja oskab seda näitlejailt linti saada.
Veiko Õunpuu “Tühirand” tiirutab rahvusvahelistel filmifestivalidel, hiljuti omandas selle pooltäispika mängufilmi Saksa ja Prantsuse teleõigused ARTE kanal; “Sügisballi” ootavad tähtsamad linad ja vaibad, küllap ka uued aurahad. Uus geniaalne eesti filmimees on näidanud, aeg on küps teha film ka olematu hingega ja tugeva maksaga mehest, kes seisab aluspüksata keset päeva. Neid meil jätkub ja nende traagika pole väiksem kui kirjanikul, uksehoidjal või üksikemal.