Mõelgem siinkohal eeltoodu üle korraks järele – need 40 vinüülplaati salvestati ju sügava nõukogude stagnatsiooni tingimustes. Noorem rahvas ilmselt ei saagi mäletada, et toonased “kultuuriideoloogid”, kelle keerata olid kõikvõimalikud “kraanid” Melodija plaadifirma hoobadeni välja, ei vaadanud sakraalmuusika propageerimisele (mida orelimuusika ju suurelt jaolt on) sugugi soosiva pilguga. Eriti veel inimese poolt, kes ametliku vaatevinkli järgi oli täielik autodidakt (polnud ju Uusväljal ette näidata ei konservatooriumi ega muusikakooli diplomit). Ja ometi suutis ta salvestada tolle aja kohta lausa määratu hulga väärt orelimuusika plaate, neist 27 kultuuriloolise tähendusega sarjas “Eesti orelid”. Tagantjärelegi on niisugust muusikaloolist panust raske üle hinnata.
On levinud selline banaalsevõitu ütlus, et “kunst nõuab ohvreid”. Rolf Uusvälja puhul oli see aga sõna otseses mõttes nii: kirikutes jumalateenistustel organistina esinemine katkestas 1940ndate lõpus tema haridustee. Tollaste puna-ametnike püstitatud dilemma “kas orel või kooliskäimine” lahendas kompromissitu nooruk selliselt, et tõi koolihariduse ohvriks Muusikale. Ma ütlen nimme “koolihariduse”, sest oma muusika- ja hingehariduse sai Rolf Uusväli legendaarse organisti Hugo Lepnurme (kes oli ka ise tollal ametnike põlu all) juhendamisel. Ja on ütlematagi selge, et see haridus kaalus mäekõrguselt üle Stalini aja kroonukoolis õpitu.
Hiljuti ilmus aga postuumselt Rolf Uusvälja väga maitsekalt kujundatud (Andrus Lember) plaat, millel kõlab Johann Sebastian Bachi suur Orelimissa, mida teatakse paremini ehk “Klavierübung III” nime all. Originaalsalvestis on tehtud 1986. aastal Estonia kontserdisaalis (helirežissöör Jaan Sarv), toonase lindistuse on tänavu CD-küpseks restaureerinud Maido Maadik. Peab siiski täpsustama, et kõnealusel plaadil ei kõla “Klavierübung III” ehk Orelimissa tervikuna (kuigi Uusväli jõudis salvestada ka tervikvariandi), vaid selle 12 osa.
Plaadikuulajana pean tõdema, et selline valik on muusikalis-dramaturgilises plaanis igati põhjendatud. Veidi lihtsustatult öeldes püsib too suurtsükkel esituslikus mõttes ja osade omavahelise sidususe tähenduses veenvalt oma “arhitektoonilistes tappides”. Ning interpretatsioonilisest tervikmuljest tuleb esile tõsta (paljude teiste plusside kõrval) väljendusrikast tämbridramaturgiat registrite valikul ning eredalt välja joonistuvat polüfoonilist reljeefi (eriti majesteetlikult kõlab see viiehäälses lõpufuugas!). Nüüd jääb üle vaid loota, et Rolf Uusvälja orelikõlad jõuavad igavikupiiri tagant ka järgmistele CDdele.
