Ma ei tea, milliste tunnete ja mõtetega läksid 16. ja 17. mail teatrisse kõik need inimesed, kellel oli õnnestunud lunastada pääse Globe’i „Hamleti” lavastusele. Kindlasti oli nende hulgas neid, kes on Londonisse sattunud ja põiganud seal sisse ka Shakespeare’i Globe’i, ja ilmselt ka neid, kes ei olnud Globe’i lavastustega enne kokku puutunud. Ma ei tea, kas esimesed olid sedavõrd targemad ja teadsid, mida oodata. Usutavasti olid ootused ühtviisi suured kõigil, sest sellist kultuurisündmust, kus maailmakuulus teater oma trupi vaatajale koju kätte toob, ei juhtu just iga päev.
Kindlasti oli publiku hulgas neid, kes lootsid mingit müstilist ilmutust, transformatsiooni, ootamatut sattumist Shakespeare’i enda aega. Viimased ilmselt pettusid: nad ei leidnud end ootamatult XVII sajandi algusest ning laval toimetanud etniliselt kirev näiteseltskond ei kandnud ilmselt paljude pettumiseks isegi ehedaid Elizabethi-aegseid kostüüme. Ent neile, kes Londonis on Globe’i põiganud, oli ilmselt palju tuttavat, mis põhjustas ka siin, kodukamaral, mõnusaid äratundmishetki. Näiteks lavastuse alguse interaktsioon publikuga, loomaks eeldused selleks, et ka etenduse jooksul käiks see suhtlus edasi. Globe’is võib publik sellisel puhul ka verbaalselt sekkuda. Kui Hamlet ikkagi suunab auditooriumisse küsimuse, kas ta on argpüks, siis võib sellele ka rahulikult vastata. Nagu Londoniski, sekkusid kohati etendusse üle lendavad lennukid … Ja loomulikult jig lavastuse lõpul, mida kindlasti põnevusega ootasid need, kes tunnevad Globe’i lavastus­traditsiooni (kas tuleb ja milline).
Mis siiski teeb lavastuse eriliseks, on see, et nagu Shakespeare’i enda ajal, jõudis meieni rändlavastus. Kui toona oleksid ringreisid viinud trupi Inglismaa eri paikadesse, siis tänapäeval, kui räägitakse maailmast kui globaalsest külast, on igati ootuspärane (kuigi loomulikult ambitsioonikas ettevõtmine) viia trupp eri kontinentidele. Ka „Hamleti” lavastusloost on teada, et juba oma varases teatripõlves on see näidend jõudnud lavalaudadele paljudes paikades. Kindlasti on tegemist ka Shakespeare’i tuntuima näidendiga, seega ei vaja põhjendust, miks on ringreisi lavastuseks valitud just „Hamlet”. World Shakespeare Bibliography andmebaas, mis kindlasti ei ole päris täielik ega sisalda iga viimast kui lavastust, leiab alates 1960. aastatest üles 1752 „Hamleti” lavastust. Nii palju „Hamleteid” ei jõua ükski inimene ära vaadata, ent kõigil on kindlasti mingi ettekujutus sellest, mis neid ees ootab. Kindlasti tasub hetkeks mõelda kas või sellele, kui palju erisuguseid „Hamleteid” on viimastel aastatel Eestis lavastatud Shakespeare’i teiste näidenditega võrreldes. Tundub nii, et ikka on midagi uut öelda.
Vahel näib küll, et kõigile neile, kes lavastavad „Hamleti” tõlgituna, peab olema mingi hea põhjendus või põhjus, mispärast just „Hamlet” siin ja praegu. Globe’i „Hamlet” selliseid õigustusi ei vaja. Nende trump on keel, see keel, milles näidend kirjutati. Pole tarvis keerukaid üllatusterohkeid lavastusi, kui piisab sellest, et publikule pakutakse seda, mille osaliseks nad mitte iga päev ei saa – kaunilt kõlavat Shakespeare’i värssi. On omaette elamus kuulata seda kõnelduna originaalis, professionaalsete näitlejate esituses. Hea küll, ilmselt oli publiku hulgas nii neid, kes olid üllatunud sellest, kui arusaadavalt kõik laval öeldu kõlas (vaheajal publiku hulgast kuuldu: „väga hästi saab aru, nad ei räägi seda Shakespeare’i-aegset inglise keelt”), kui ka neid, kes tundsid, et nad ei suutnud kiiresti kõneldud tekstiga sammu pidada ning seejuures ei raatsinud pilku tõlkele pöörata. Olgem ausad, lavalt kõneldu kõlas palju ehedamalt ja loomulikumalt kui see, mida tekstina ekraanile kuvati. Seega, kui lavastus millegi poolest kohalikest eristus, oli see just pretensioonitus, püüd mitte pakkuda järjekordset keerukat ja originaalset interpretatsiooni. Laval jutustati lugu ehedas inglise keeles – ja rohkemat oma olemasolu õigustuseks justkui vaja polnudki.
Globe’i lavastusele tüüpiliselt oli tegemist väga sujuva ja kiire lavastusega. Vaid paari kasti ja lauajupi ringitõstmisega loodi järjekordne tegevuskoht, stseenid vaheldusid kiiresti. Kohtades, kus tempo maha keerati, tehti seda väga kavatsuslikult. Seejuures kruviti tempot mõne koha peal ka teadlikult juurde. Lavastuse üks värvikamaid stseene oli kindlasti hiirelõks, mis võrreldes ülejäänud lavastuse tekstikesksusega oli oluliselt vaatemängulisem. Tegemist oli detailides läbi komponeeritud numbriga, mis ühtaegu graatsiline ja seejuures maniakaalne. Sellise omas tempos kulgeva etteaste katkestamine kuningapaari poolt mõjus tõepoolest üllatusena ka siis, kui tegelikult teadsid ette, et see juhtub.
Nagu Globe’ile omases minimalistlikus lavakujunduses, oli ka näitlejate rollivahetus markeeritud pigem üksikute detailidega nagu müts, kuub või muu säärane. Ehedust lisas see, et Shakespeare’i teatrile ja ringreisitrupile omaselt oli ka enamiku näitlejate õlul mitmeid rolle. Rollikomplektides oli mõnevõrra ebatraditsioonilisust, kuid seda huvitavam oli jälgida näitlejate võimet justkui sõrmenipsu peale muutuda hoopis teiseks tegelaseks. Kas muidugi kõik need kiired transformatsioonid ühest tegelaskujust teise olid ka näidendi teksti vähem tundvale vaatajale jälgitavad, on raske öelda.
Mille poolest Globe’i lavastus veel eristus? See oli ilmselt palju multikultuurilisem, kui on paljud Eesti vaatajad harjunud. Tean neid, kellele oli keeruline kohaneda sellise etniliselt väga mitmekesise ja kireva näitlejaskonnaga, sest Maarjamaa lavalaudadel sellist pilti tavaliselt ei näe. Seejuures on aga igati mõistatav, et globaalse ringreisi tarvis on valitud ka etniliselt kirev näitlejaskond. Ükskõik millises maailma nurgas on ikka laval keegi, kes tundub „oma” ja mingeid täiendavaid tähendusi sellel kõigel pole, sest siduvaks on just seesama üks ja väärtuslik – „Hamlet”.
Publiku ovatsioonid nii Tallinna kui ka Tartu etenduse lõpul kinnitavad, et tegemist oli võimsa kogemusega vähemalt teatrigurmaanide suurele osale, sest kõik asjad ei saa kunagi meeldida kõigile ja kindlasti on neid, kes parema meelega lähevad vaatama järgmist siinset lavastust. Jääb loota, et mõni neist astub omakorda dialoogi Globe’i lavastusega.