Millised tähtsamad tegevusjärgud toote välja rohkem kui 50 tegevusaastast?
Esimese etapi iseloomustus on eelmises lõigus. 1980. teisel poolel oli Kinomaja loomeliitude kultuurinõukogu peamine kokkusaamise koht. Väikese paatosega võib öelda, et meie konverentsiruumis idanes iseseisvus. 1990. aastatel põhjustasid kinosaalis näidatavad filmid Uuel tänaval pikki järjekordi. Sel teemal oskaks huvitavamalt rääkida  Rein Karemäe, kes oli üks meie kinoliidu ülesehitajaid.

Kui vaadata kinoliidu tegevust kolmest aspektist – siseriiklik (kultuuripoliitika kujundaja), väljapoole suunatus (Eesti kineastide esindaja maailmas) ja valdkonnasisene (filmikunstiga seotud erialasid koondav), siis kuidas iseloomustada praegust olukorda? Kuhu ollakse jõudnud ja kuhu võiks edasi minna?
Uute stuudiote loomine ja ellujäämisinstinkt iseseisvuse esimesel kümnendil lammutasid endise struktuuri ja vajadus endise kinoliidu järele muutus hägusaks … Nüüd on moodustunud uued tugevamad stuudiod ja näib, et jääb aega ja energiat taas koonduda ja siis ringi vaadata. Kunagi toimus tihe suhtlemine teiste kinoliitude või sellesarnaste ühendustega. Kuigi mõne ürituse nimetus paneb muigama (üleliiduline kostüümikunstnike kongress), siis komandeering tehti välja ja asi ise oli suuremalt jaolt põnev. Kui nüüd ja edaspidi hakkaks kinoliit saama riiklikku tegevustoetust nagu teised Eesti loome­liidud, siis saaksime taas seda laadi kultuurivahetust korraldada. Praegu kutsutakse üksikuid filmitegijaid teistesse stuudiotesse tööle, aga tagasiside kolleegidele ja laiemale üldsusele kipub jääma olematuks. Kui me ei suuda neid sidemeid luua, jäämegi nokitsema tasemel, millest räägib Eduard Vilde „Tabamata ime”.

Kas kinoliit võiks või peaks rohkem kaasa rääkima eesti filmi arengus?
Meie riigis on institutsioonid, mille otsene ülesanne on teha kõik need ebainimlikud pingutused, mis seonduvad sõnadega „filmi areng”. Kinoliit võiks neile vastupidiselt olla koht, kus hingamine oleks veidike kergem ja kus kõik elukutsega seotud inimesed ei konkureeriks omavahel. Nagu filmirahva keeles öeldakse: et ei peaks leidma sõbra sõrgu oma künast. Muidu ongi nii, et filmimehe kõik südamesõbrad on välismaal, kuna nendega ei pea purelema ühe ja sama raha pärast. Mõistagi jääb see unelmaks juba  seetõttu, et ka toetused ja stipendiumid on ju lõppkokkuvõttes raha.

Eesti Kinoliidul on 187 liiget. Paljud filmialal töötavad spetsialistid on aga kinoliidust siiski välja jäänud. Kas neid võiks ja peaks kuidagi liitu tagasi tõmbama?
Eesti kinoliit ei ole ametiühing, vaid loometööga seotud inimeste ühendus. Kogu tegevuse, sealhulgas uute liikmete vastuvõtu aluseks on loovisikute ja loomeliitude seadus. Selle järgi ei kvalifitseeru loovisikuks ei filmi produtsendid ega ka tehnilised töötajad, ehkki oleme mõlemad oma liitu siiski kaasanud. Just viimastel aastatel on lisandunud nii noori kui juba kogemustega filmitegijaid. Oleme avatud kõikidele, kuid mingeid kampaaniaid liikmeskonna suurendamiseks ei plaani. Olgugi et meie liikmemaks on teiste liitude omast palju väiksem, on võlglasi enam kui kolmandik. Kinoliidust on lahkutud ust paugutades ja hiljem vaikselt tagasi tuldud. Tahaks uskuda, et kui Kinomajas käia on huvitav ja meie üritused Pärnus, Jõhvis ja kõikjal mujal ei ole igavad, nihkub kõik oma kohale. Ka see on unelm, sest näiteks filmiarhiivi või Jaak Lõhmuse vanade filmide õhtutel, mis on olnud pööraselt põnevad, istub saalis pahatihti vaid 15 inimest.

Mida saab juhatus ära teha liidu liikmete heaks?
Ühishuviks on nii autoriõigus kui ka elukutsega seotud juriidiline osa, mis mõlemad pidevalt muutuvad. Just sellega kinoliit ka tegeleb: meil on oma seisukoht valdkonda puudutava seadusloome väljatöötamisel nii Eestis kui Euroopa tasandil. Muuseas peame silmas, et kaitstud saaksid kõigi filmiinimeste, mitte ainult liidu liikmete huvid. Kinoliit on filmitegijate õiguste kaitsja, konsulteerides oma liikmeid juriidilistes küsimustes. Jätkame koostööd teiste loomeliitudega ja koolidele mõeldud filmiseansside korraldamist. Meenub ka sõna „kultuurivahetus”. Igal aastal vaadatakse Nidas Läti, Leedu, Eesti kinoliidu korraldatud kokkusaamisel uusi filme. Kindlasti toredalt välja mõeldud ja läbi viidud üritus, ent kus on Nida? Kui paljud meie liidu liikmetest sinna kohale logistavad? Millal me nägime viimati oma kinode ekraanil läti või leedu filme? Lihtsamalt: seda programmi võiks ka meil näidata. Tavaline kinokülastaja ei tea muidu, kas viimasel veerandsajandil on tehtud filme ka Ukrainas või Ungaris. Haruharva eksib meie ekraanile üksik soome või vene menufilm. Kuigi Kinomaja aparatuur ei näita DCPd, saame hakkama BluRay ja kõige muuga.

Miks juhti vahetati ja kuidas see vahetus peaks asju muutma?
Põhikirja järgi valitakse kinoliidule üldkogu poolt iga kahe aasta tagant uus seitsmeliikmeline juhatus. Juhatus valib endi seast omakorda juhatuse esimehe. Valimistest on möödunud vähem kui kaks kuud ning muudatustest on praegu veel vara rääkida.

Kas kinoliidu juhatuse esimees võiks saada ka palka? Kas see tõstaks motiveeritust?
See on iga kinoliidu esimehe oma asi. Mina seda praegu ei soovi, sest mulle on see esimeheks olek pigem moraalne kohustus, sellest mulle praegu piisab. Järgmised juhatuse esimehed otsustagu ise.

Mis võiks saada kinoliidu kodumajast, 1981. aastal avatud Tallinna Kinomajast? Mis seal praegu toimub ja mis võiks toimuda?
Lisaks kinoliidule on Kinomajas endale kodu leidnud Eesti Filmi Instituut ning tervet esimest korrust – nii kohvikut kui kinosaali – rendib kohvik Sinilind. Igal teisipäeval, v.a suvekuudel on saalis kinoliidu korraldatud eesti filmi teisipäevad. Sinilind korraldab teisipäeviti-kolmapäeviti mälumänge ja muusikaviktoriine, lisaks elava muusika kontserdid neljapäevast pühapäevani. Nii et elu majas käib täie hooga, ehkki filme võiks Kinomajas rohkem linastuda. Kahjuks pole see kinoliidu piiratud inim- ja finantsressursside tõttu praegu võimalik. Omal ajal oli unistus kujundada Tallinna Kinomajast filmikultuuri keskus koos väärtfilmikino ja videoteegiga. Kahjuks ei leidnud see projekt rahastust. Tänaseks on see rong meie jaoks juba läinud, ent Kinomaja peaks kindlasti ka edaspidi näidatama nii vanu arhiivifilme kui ka korraldatama temaatilisi filmiõhtuid.

Millised on kolm tähtsamat sammu, mis kinoliidu juhatus peaks astuma veel enne sügist, kui filmielu taas elavneb?
Suvekuudel peaks eelkõige paika saama uue juhatuse tööplaani. Siis toimub juba mainitud Leedu-Läti-Eesti kinoliidu korraldatud filmifestival „Balti lained” Nidas 22. – 29. augustini. Loodame seal esitletud filmid ära näidata ka Muhu saarel. Tahaksime käia ära Ida-Virumaal filmiga seotud paikades ja Mark Soosaar korraldab reisi Manijale.

Milline on teie hinnang viimase paari aasta jooksul tehtule?
Hinnangu andis üldkogu.