“Encore” (“Veel kord”), nagu viidab ka näituse pealkiri, kujutab endast omapärast kordust või isegi retrospektiivi, kuid seda on tehtud veidi nihestatud viisil. Galerii ülemine ruum on täidetud vaid punase valguse ja muusikaga, kõik pildid on koondatud keldrikorrusele: osa neist ripub korrapäraselt seina peal, osa aga seisab kuhjades seinte juures põrandal. Vaataja ees avaneb autori enda läbi viidud tööde revideerimine, ümbermõtestamine iseenda jaoks, võib-olla uue nurga alt tõlgendamine. Oleme väga intiimse ja isikliku protsessi tunnistajateks. Teiselt poolt on siin ka kunstniku žesti, teatud epataaži: näidata kõike ning teha seda rõhutatud hoolimatusega.
Fotode väljapanekus hoiab Tanja Muravskaja üldiselt koos oma vanu fotoseeriaid: “Man’s Play” (“Mehe mäng”), 2004; “Desire” (“Iha”), 2005; “W2L0”, 2005; “Gourmet à la Freud”, 2005; “Cityscapes: bordels” (“Linnastseenid: bordellid), 2006; “Ceremonial Portraits” (“Tseremoniaalsed portreed”), 2006; “Positions”, 2006-07; “Expectations”, 2007). Kohati ta siiski rikub neid, võtab midagi välja või, vastupidi, lisab, tekitades uusi komplekte. Väga tuttavate tööde seas võib näha ka vähem eksponeerituid: fotomaterjalid kunst.ee “Noor-Eesti” eri kujundamise jaoks (2005) ja ürituse “Kultuurikatapuldid” raames teostatud fotosari, mis on inspireeritud Haapsalu Valge daami legendist (2007).
Näitus esitab kunstnikuarhiivi teema: kogu situatsioon rekonstrueerib ateljee atmosfääri. Loomulikult, see ei ole veel mitte majamuuseum, nagu selle lavastas mastaapselt samas galeriiruumis oma juubeli puhul Ants Juske (2006). Kuid punasega valgustatud tühi ruum esimesel korrusel, nagu ka klassikaline muusika taustal, tuletab meelde Ilja Kabakovi installatsiooni “Tühi muuseum”, mille ta eksponeeris ühisnäitusel Raul Meelega Tallinna Kunstihoones (2004). Kabakov transformeeris kunstihoone modernistliku “valge kuubi” klassikaliseks muuseumiinterjööriks tumepunaste seintega, mis jäidki tühjaks. Muravskaja iroonilisus on veelgi võimendatum: lisaks tühjale ruumile imiteerib ta punast seinavärvi ka justkui mängult, tema loodud keskkond on vaid projitseeritud ja illusoorne ning kaob kohe, kui lülitada välja lambid.
Võrreldes Tanja Muravskaja eelmiste näitustega, kus rõhk on fotode professionaalsel teostusel, komplekti uudsusel ja ekspositsiooni täiuslikul kujundamisel (perfektsus võib kohati veidi igavaltki mõjuda), kujutab “Encore” endast selgelt midagi muud. Kõigest välisest puhastatud, võib-olla isegi pisut steriilne stuudiokeskkond autori fotodel on tasakaalustatud tööde taotluslikult kaootilise paigutusega. See ei ole fotonäitus, vaid fotoinstallatsioon, kus galeriiruum ei ole ainult efektne raamistik, vaid kunstiteose lahutamatu osa. Autoris on tunda soovi minna oma kunstipraktikas edasi, ületada fotosisene ruum, ning esimene samm on üsna hästi välja tulnud.
Pahtli ürgaeg
Kriitik ei taba oleva hetke ajavaimu, vaid teeb seda tagasivaateliselt. Selles mõttes on kunstnik alati kriitikust ees. See edumaa on siiski tinglik, sest kunstnik on küll üldise protsessi aktiivne osa, laia vooluga kaasa minev nire, ent hetkeseisu üldistamisel on ta sama abitu kui kaldal seisev kriitik. Praegu tundub, et musta kile ja videoseadmete võidukäiku kunstinäitustel aastakümme ja kaks tagasi võib osalt seletada tähelaevaromantikaga, mida kujutati ekraanikeskse läikiva plastmaailmana. Atmosfääriväline võidurelvastumine ning usk tehnoloogilisse bakterivabasse olmesse õhutasid kosmosevaimustust. Teisest küljest seostuvad must kile ja videoekraan fetišerootikaga sekspoodides, mis paljunesid kui pärm. Nüüd on kunstnik palju maisemate mõjude alla sattunud, veetes rohkem aega ehitusmarketites käru lükates ja kinnisvarareklaami sirvides. Näitustele hakkasid ilmuma paljale vineerile maalitud pildid ja tihendusvahust kasvatatud skulptuurid. Noorte autorite tööd meenutavad stiili poolest instrueerivaid plakateid ja piktogramme tootmis- ja laohoonetes ning grafitit nende olmeruumide seintel. Lõuendile sigineb sama trafaretitehnika, millega kaubakonteineritel märgistatakse sisu ja sihtmärki.
Jaan Paavle hakkas pahtlist maale ehitama 2004. aasta näitusel “Sõnn ja Draakon e Relatiivne reaalsus e Kahe poolega uks”. Kaks aastat hiljem Draakoni galerii näitusel “1 minut” esines ta esmakordselt musta leegi ja laava teemaga. Seda, et tegemist on uudse tehnikaga ehk varem pole nii tehtud, teadvustab tema praeguse näituse nimetus “Maalimata maalid: ürgaeg” G-galeriis. Kui otsida new age’i siirameelsusega vastuseid küsimustele, kes me oleme ja kust me tuleme, siis on loomulik pidama jääda maailmaloomise teema juurde. Kujutades ookeani ja maapõuemagmasse kätketud energiat “Saare sünni” panoraamses triptühhonis, esitab Jaan Paavle vulkaanilise arhipelaagi moodustumise vee ja tule kokkupõrkes. Kui tuli voolab tavaliselt üles ja vesi alla, siis saare sündides voolavad need samas, uue maailma tekke suunas. Igale tahvlile mahub selle sündmuse fragment, tervikprotsess leiab aset palju suuremas raamidevälises ruumis. Jaan Paavle seabki omale tavaliselt need kolm ülesannet: kujutada ruumi, mis on hõlmamatu, materjali, mida on tajutud, ja liikumist, mis on üheselt mõistetav. Eelmise näituse pealkiri “1 minut” tähendas aega, mille jooksul pilti vaadates jõuavad selle ruum, materjal ja liikumine vaatajani. Praeguses väljapanekus, nagu “Lennuvälja (700 000 eKr)” ja “Autoportree” puhul, on autor hakanud hägustama pildikompositsiooni, mis tekitab objektide hõljumise tunde. Näitus “1 minut” tähistas ka Jaan Paavle pöördumist varasemast monokroomsemast gammast erksate värvide juurde, mis hõõguvad paradoksaalsel kombel isegi vaakumvärvitus “Mustas leegis”, millest viiendat versiooni praegu näha saab. Ei ole vahet, kas laava ja fallosekujuline tootemsammas miilavad temperatuurist, psühhedeelilisest nägemusest, loomiskihust või lihtsalt kiimast. Nende värvikuma mõjub piisava jõuga, et võimalikust kättevõtmisest aimu anda, mis kõrvetab ja kustutab. Jaan Paavle on kui Niiluse masturbeerinud Atum-Re preester, kes matkib jumalikku loomisakti. Ta sublimeerib ja kodeerib oma ürgseid tunge läbi vahendatud aistingulise kogemuse.
Ent pahtelmaale võib tabada sama saatus, mis pahtlit tänapäevases ehitusviimistluses. Kui need järgmises veeuputuses niiskust saavad ja pudenevad, siis ei jää neist jälgegi nagu eelajalooliste tulnukate lennuväljast. Ehk olemegi oma ürgaja ainsad tunnistajad. Tundkem sellest rõõmu, kuniks seda on antud.
