Loomulikult alustab Igor Kotjuh oma luulekogu “Teises keeles” vajaliku enesetutvustusega, mis eessõnana ei mõju vaid teose omaette loomuliku osana. Küllap ongi üsna paratamatu, et viimaste kuude integratsiooniteema valguses on selline sotsiaalne positsioneerimine enam kui tarvilik. Tahtmatult meenub mõte esimesest “Revidentide” saatest, et miks ometigi ei tooda välja eesti “venelaste” positiivset osa, neid, kes siiralt armastavad Eestimaad ja tahavad olla selle riigi kodanikud. Igor Kotjuh on kindlasti igati hea eeskuju ja näidis, keda võiks rahumeeli väljaspool kirjanduse kontekstigi eksponeerida.

Keeleliselt määratleb Kotjuh ennast venelasena, sest see keel on see oma, teine keel jääb alati teiseks (lk 33). Samas annab ta selgelt mõista, et mingit vaenamist ja piina pole tema kui kakskeelse jaoks keelte õppimises kunagi olnud. Mõlemad keeled on loomulikult temas arenenud ning osa temast. Pole tarvis vahest meeletut empaatiavõimet, et mõista tema segaseid tundeid Eesti venelasena Vene venelaste juures (lk 13). Kõige kunstipärasemalt on see ehk välja toodud luuletuses “Valiku probleem” (lk 20) … Üksnes Ivani ja Jaaniga on häda, /…// Kõige sagedamini aga / resoneerid // kuskil vahepeal. Kui mu mälu mind ei peta, siis nimekombinatsioon Ivanist ja Jaanist on olemas ka ühes Irja Vaheri (Tähismaa) luuletuses, kus sama teemat on käsitletud.

Omamoodi sümboolne seegi, et nooremast põlvkonnast on ikkagi kirjanduse “integreerimisega” varju jäänud rahvusvähemus ja mitte need, kel oleks palju paremad võimalused venekeelse kultuuri kajastamiseks ning sõprussidemete sõlmimiseks. Selle üle on autor ise paaris intervjuus kurtnud.

Intervjuudest ja luulekogustki lööb välja, et tegelikult ei soovi luuletaja oma sotsiaalse rolli rõhutamist, sest tema jaoks on (nüüdseks?) kõik nii loomulik ja igapäevane. Ent andku autor mulle andeks, et see tundub endiselt väga intrigeeriv ja huvitav. Küllap eelkõige tavalise eestikeelse luule lugeja jaoks, kel kokkupuudet Eesti vene intelligentsiga on veel vähem kui mõnel asjast huvitunud kirjandusinimesel. Usutavasti pole edaspidi tarvis otsesõnu arutledagi, kas autor on sellest või teisest rahvusest, kuna raamat sobitub iseenesest väga kergelt eesti kirjanduspilti.

Pealkiri “Teises keeles” ei tähenda aga ainult vihjet kakskeelsusele, vaid ka vihjet luulekeele kui sellise erinemisele argikeelest. Siinkohal aga lööbki välja ehk kogu suurim vastuolu, sest kuigi tekstid on puhtad ja kerged, siis lüürilist ja keelelist allusiooni peaaegu pole. Kotjuh kasutab keelt ikkagi eelkõige vahendajana, et ära öelda südamelt mõni arutlev mõte või elamust tekitanud elukilluke, vormistades mõlemat eestiliku minimalismiga ja ilma väga erksate detailideta.

Taas olen sunnitud küsima, kuhu on vabavärsis jäänud kujund. Loomulikult on mõistetav, et reaalelulised või otsesõnalised killud annavad kokku üldisema ja mõistetavama kujundi, ent teatavast erksusest jääb puudu. On ilmselge, ilma temapoolse vihjetagi, et ta on mitmes luuletuses järginud Jaan Kaplinski meetodit, kus elu ise on nii luuleline pea igas olukorras, et kirjanduslikku “kassikulda” pole tarvis lisadagi.

Jääb mulje, et nappides tekstides jääb autor kuidagi kaugeks, s.t väljapeetud sõnastusest hoolimata ei saa ma tema kohta teada midagi isiklikku või meeldejäävat. Pikematesse tekstidesse ja esseemidesse on koondatud rohkem isiksust avavat ilma, kuid luuletused kipuvad muutuma pigem lühiproosaks.

Tahaks osatada Hermann Hesse “Klaaspärlimängu”, kus muusikameister hoiatab Josephit, et ei maksa võtta klaaspärlimängu tõeleidmise ja filosofeerimise vahendina, sest tegu on oma loomuses siiski liiga suures osas kunstiga. Seesinane tõde kehtib ka luule kohta. Kuidagi häirivalt palju arutleb autor luuletamise üle ning ei suuda selleski otseselt isikupärast või erilist esile tuua. Peaaegu polegi vist luuletajat, kelle kohta ei võiks mainida, et suurem jagu luuletamisele keskendatud luuletusi jääb ülejäänud tekstidest nõrgemaks. Pea võimatu on millegi olemust tabada asjaga iseeneses. Selgitus tahab saada teistmoodi pilku või meetodit.

Keelega luuletaja ei mängi, küll aga mõttega. Aeg-ajalt loob ta lühikesi lausungeid, mis pöörduvad sofistlikult iseenda vastu. Ärgitab inimest mõtlema ja esitama filosoofilist laadi küsimusi. Ma pole niivõrd tark, / et mängida lolli. // Seepärast olengi loll. / (lk 68) Või: Vaatan sinu silmadesse / ja näen mägesid. // Vaatan mägesid / ja näen / sinu silmi. (lk 69).

Miks me nii harva / liigume üldiselt üksikule? / Pildistame / Ja kogume kõik hunnikusse? / (lk 19) küsib luuletaja üsna kogu alguses. Kogu lõpus esitasin ma sama küsimuse autorile. Kõik mõtted ja tunded on enamasti nii hoolega lihvitud ja minimeeritud või seletavalt täpsustatud, et see üksik hakkab ära kaduma. Ehkki üldistusjõud on luule kandvamaid rolle, ei kõneta ta ilma teatava intiimsuseta lugejat. Kui päriselus ei pruugigi isiklik kogemus olla hea argument, siis luules annab päris oma ja isikliku detaili säilimine erilise väljendusjõu. Näikse olevat palju ja suuri üldistusi, kus ohtralt mõtet, ent kus tundev ja lüüriline mina on hajunud. Luuletaja pole viinud üldist tagasi iseendale, sellele üksikule.

Hoolimata suurest ja üldisest, on tegu ikkagi keskmisest parema luulekoguga, vähemalt noorema põlve eesti luule kontekstis. Isiklike elamuste varasalve panin kujundipudemetest juhuse, Martin Edeni, kontekstivälise olemise ja süldistiili põlguse, setu leelodega mediteerimise. Midagi mulle väga isiklikku ja intiimset võib-olla.

Luuletus “Retrostiilis” (lk 24) on aga kokkuvõttes üks selgemini eristuvaid ja ehk ka praeguse hetke moesuunale alistuvamaid tekste. Kuhjatis või mix meedias ja n.ö elus toimuvast. Peaaegu postmodernistlik. Seda viimast nimetust või suundumust nii kirjanduses kui elus arvab autor heaks paaris kohas torkida ja on veenvalt oma kogus igasugust miksimist ja tsiteerimist vältinud, püüeldes ehk pigem tagasi lihtsa ja selge luule poole.

Üldpildis tunduvad kõige kõnetavamad luuletused olevatki just sellised “normaalmõõtu”, paarikümnerealised, seal on tasakaalus nii selgitus kui üldistus. Muhedamad muhelused jäävad aga kogu lõpuossa, kus igavene “Mehelik” (lk 71) ja “Naiselik” (lk 73) leiavad täpse olemuse. Hetkiti tabadki ära Norra kogemuse: /kitsa lahega nagu forelli / kõht/ (lk 78); / Kõiges on süüdi / madal taevas (lk 79).

Omaette väärtuseks võib pidada kindlasti ka termini “esseem” kasutuselevõttu. Võib-olla isegi leiutamist, sest sõnastikest ma sellist luulelise arutelu žanri mõistet ei leidnud. Igatahes tundub üsna huvitava mõttena tekitada esseistide ja kolumnistide (mis ilge sõna!) kõrvale ka essemistid.

Näib et Igor Kotjuh on eestikeelse debüüdiga teinud ära olulise teo nii kirjanduslikus kui ka sotsiaalses mõttes. Kirjutanud-tõlkinud raamatu, mis töötab tõesti vahest eelkõige meie kultuuriruumis ning sulandub algsest teisest keelest hoolimata loomuliku ja omana teiste hulka. Esialgu eristab sotsiaalne roll teda ehk rohkem kui isikupära, kuid ega viimane siis tulemata jää. Ning sofistlikult enesele vastu nina andes tõdegem Igor Kotjuhi sõnadega: Arvata ennast eestlaste hulka – emakeel on vene keel. / Arvata ennast venelaste hulka – pole õige temperament. / (lk 30).