Krista Citra Joonas: Eks ole India ju teadupärast praegu maailma suurim demokraatlik riik. Võib-olla mõjub soodsalt üks päikseloojanguraaga valimiste eelõhtul. Maakera pöördub itta ning sealset meelt ja mõtet mõista on aina olulisem, nii pragmaatilistel kui idealistlikel kaalutlustel. Muusika võib väga abiks olla. Eestis on neid inimesi veelgi, kes on võtnud ette süveneda keerukasse india muusikakeelde ja käivad Indias seda kunsti õppimas: Arno Kalbus mängib tablasid, Leho Rubis bansurit, Peeter Salmela sitarit. Aga ka pärimusmuusikuna tuntud Maarja Nuut on käinud Indias viiulit õppimas. Või ka Sri Lankal bansurit õppinud Raho Langsepp, kes on uurinud selle pilli seoseid ida kultuurides ja Euroopa kesk­aja muusikas. On ju veel mitmeid, kes sellesse helikeelde teoreetiliselt süvenenud, nagu ka tuntud muusikuid, kes on heliloomingus või interpreetidena selles suunas liikunud.
Aga eeloleva kontserdi taga ei olegi ühtegi organisatsiooni – tegu on kodanikualgatusega: inimesed, kes on selles muusikas millegi olulise ära tundnud, tahavad seda teistega jagada. Ja Estonia kontserdisaal oli veel sel õhtul vaba. Minul on olnud au olla Hariprasad Chaurasia õpilane viimased kümme aastat ja nõnda võttis ta meie kutse vastu.
Hariprasad Chaurasia puhul on tegemist india klassikalise muusika suurmeistriga. Pärast Ravi Shankari lahkumist on ta tõesti maailmas india muusika saadik number üks, annab kolmsada kontserti aastas ja on väga kõrgelt hinnatud nii erakordse virtuoossuse kui ka musikaalsuse pärast.
Arvatavasti on raagad (sanskriti keeles „see, mis värvib meele”) üks vanemaid tänaseni katkematult kestnud traditsioone, mida on pärimuslikult õpetajalt õpilasele edasi antud juba aastatuhandeid. Täna­päeval jaotatakse india klassikaline muusika laias laastus kaheks: Lõuna-India ehk Karnataka ja Põhja-India ehk Hindustani muusikaks. Kuigi lähenemisviis raagade mängimisel on teistsugune, on põhiolemus siiski sama. Tegemist on väga rafineeritud modaalse muusikaga, kus suur rõhk on filigraansel ornamentikal ja kus ühes oktaavis pole mitte 12, vaid 64 tooni. See on muusikavorm, mida on aastatuhandetega lihvitud täiuslikkuseni, kuid mis on elusa traditsioonina ka pidevas muutumises. Öeldakse, et muusikas on peidus kogu loome kood ja uks igavikku.