Lavale astusid itaalia laulupedagoogi Paolo De Napoli õpilased – eestlastest sopranid Maria Listra ja Hanna-Liina Võsa, poiss-sopranist kaunihääleliseks tenoriks kujunenud Heldur Harry Põlda jpt –, aga seltskond oli sõna otseses mõttes üleilmne. Andekaid noori soliste oli kohale sõitnud nii Vilniusest, Prahast, Belgradist, Zagrebist, Firenzest kui Tōkyōst, sekka päris algajaid ja neid, kes juba ooperiteatrites töötavad.
„Kui see metsosopran raekotta laulma läheb, siis lendavad seal aknaklaasid eest ära,” muretses minu kõrvalistuja, kui Leedu lauljanna Eglė Šidlauskaitė suu lahti tegi. Oma hääleliigi tuleristseteks peetud Eboli aaria Verdi ooperist „Don Carlos” jäi meelde nii julge rinnaregistri kui mahukate kõrgete nootidega. Viletsam polnud ka Horvaatia päritolu Jelena Kordić. Vaimustust tekitas nii Serbia baritoni Marko Kalajanovići kui Itaalia tenori Matteo Nebbiai esinemine. Viimase, Eestis haruldase hääleliigi esindajad olid seekord hoopis enamuses ja kui kolm tenorit oma registrid korraga valla lõid, siis oleks Mustpeade maja akustika asemel igatsenud hoopis olla Estonia kontserdisaalis.

Firenzes loodud stuudio laieneb Balti riikidesse.  Suurem osa stuudio õpilasi on siiski kas juba profid või siis akadeemia lõpetanud, kes soovivad minna teatrisse tööle. „Aga see on üsna keerukas ülesanne, kuna Eestis puudub vahepealne asutus, nii-öelda üleminekuvorm,” räägib dirigent ja kontratenor Risto Joost; paljudes riikides on lisaks konservatooriumile veel ooperiakadeemia. „Lauluaparaat on habras, aga vajab pidevat koormust. Vahelüli annab lauljatele võimaluse olla vormis ja end edasi arendada, ühtlasi teha koostööd ooperiteatritega,” kinnitab Joost, kes loodab Paolo De Napoli kontaktide toel luua sidemeid üle Euroopa.
Kes on siis Paolo De Napoli, Firenzest pärit, pedagoogikarjääri Ameerikas Lõuna-Carolinas alustanud õpetaja? Tema õpilased kirjeldavad teda kui lihtsa olemisega laulupedagoogi, kes mõjub ühevõrra inspireerivalt nii vanadele professionaalidele kui täiesti algajatele. „Minu arvates on tal üsna ainulaadne õpetamismeetod: tal pole mudelit, kuidas õpilastele läheneda – see sõltub igast lauljast ja tema oskustest,” selgitab Joost. „Tema kõige suurem pluss on, et ta oskab alati edasi minna laulja tasemelt, mitte ei lõhu vundamenti ära,” leiab lauljast dirigent.
Eestisse sattus Paolo De Napoli rahvusooperi kutsel ja Läti kolleegide soovitusel. Sealt sai alguse De Napoli sõprus Joostiga, kes on ise käinud maestro tundides nii Riias, Prahas kui Zagrebis, ning koostöö süvenedes küpsesid ka ideed, kuidas kõike ka Eesti lauljate hüvanguks rakendada. Nüüd ongi loominguline ühendus Kamber asunud käivitama stuudio tegevust Eestis.
Stuudio kontserdid Tallinnas kujutavad endast vaid avamispidustuste üht lüli, järgnevad kontserdid Prahas, Firenzes, edaspidi Riias ja Vilniuses. Sügisest hakkab stuudio uusi lauljaid kuulama, seni on tunnid täis olnud reklaamitagi. Kamber on saanud toetust nii kultuurkapitalilt, hasartmängumaksu nõukogult kui ka teistelt koostööpartneritelt, aga lauljad finantseerivad oma tunde ise, mis pole teadagi odav lõbu. „Sageli lendab siia Tallinna oma kulu ja kirjadega kokku seltskond eri linnadest, samamoodi käivad ka Eesti lauljad tunnis Riias ja Vilniuses. On ju parem, kui saame aastas kolm-neli korda mõnenädalaste sessioonidena ka kohapeal Itaalia laulupedagoogilt tunde võtta,” ütleb Joost.
Nagu Paolo De Napoli armastab öelda, ei saada lauljaks mitte hääle, vaid suure tahtmise pärast laulda. Ja kui soov on piisavalt suur, küll tekib ka võimalus. „Kahtlemata on meie lauljate järelkasv ahtake ja me peame ise selle eest hoolt kandma,” toonitab Joost. Ooperiteatreid meil ilmselt juurde ei tule ja võimalusi üles astuda on lauljatel siiski väga vähe, seega peab nende motivatsioon olema eriti tugev. „Laulustuudios tahame pakkuda alternatiivset inspireerivat jõudu, mis motiveeriks lauljaid end edasi arendama tipp-professionaalse tasemeni,” selgitab Joost. Jutt pole ainult laulutundidest, vaid eri tasanditega koolitusprogrammist, kuhu kuuluvad ka näitlejameisterlikkus, keeled, stiiliõpetus – vastavalt õpilase soovidele ja vajadustele.
Koolituse lähtepunkt on itaalia ooper, eesmärgiks kasutada kogu oma hääle potentsiaali ning laulda pika karjääri jooksul kõrgel tasemel. Mitte kuidagi ei saa kahtluse alla seada seda tüüpi õppeasutuse vajalikkust. Pole ju kellelegi uudis, et lauljaks õpitakse vähemalt kümme aastat ja 3+2 ülikooliaastat katab sellest vaid poole. Tahaks jälle kuulda ka rahvusooperi ooperiakadeemia projektist, kuhu on kahel aastal võetud stipendiaate, aga viimasel ajal valitseb vaikus. Eraalgatus väärib ju kiidust, aga siiski ootaks võimalust ka neile andekatele, kel praegu õpingud rahapuudusel pooleli jäävad. Jajah, eelarve, nõudlus, turumajandusloogika ja kõik need teised argumendid – ja miks peaksime oma rahvaarvu juures sellega vaeva nägema? Oscar Wilde’i ajast pole paljugi muutunud. Igasugune kunst on endiselt täiesti kasutu, kui vaagida seda vaid turukaaludel.