Millest koorus festivali seekordne pealkiri ja kuidas seda mõista?
Kohaloleku teema mõlkus mul meeles enne, kui hakkasin festivaliks lavastusi valima. See tuli minu läinudkevadisest pisikesest teatritegemise kogemusest, kui Margus Kasterpalu lavastas Ugalas minu kirjutatud „Sajandi”. Tajusin, et kohalolek on teatrilaval kõige alus: kui see on, siis on kõik võimalik, ja kui seda pole, ei ole mitte midagi.
Kohalolekul on mitu külge. Ühelt poolt on see eluline nähtus, mis ei puutu üksnes teatrisse, vaid ka argiellu: et oleksime kohal selles, et mis me oleme ja mida teeme ja mis on meile tähtis. See on teatri õppetund elule: kui tihti oleme oma elus keskpärased osatäitjad, rääkimata sellest, et peaaegu olematud lavastajad. Selle asemel et olla siin ja kohal ning teha seda, mida on vaja, oleme oma muredes, eelarvamustes, ideedes kinni.
Teatris tähendab kohalolek kõigepealt näitleja kohalolekut laval, oma rollis, selles hetkes, tekstis, sõnas, vaikuses. Ilma selleta ei sünni midagi. Kohaloleku kunst läheb sealt aga edasi, on midagi enamat. Lavastaja kunst on tuua õige näidend õigel ajal õiges teatris õigete inimestega lavale, kusjuures keegi ei tea ette, mis on õige. Riskimäng, pole mingit garantiid. Ei tähenda midagi, et tegu on väärika klassikateosega või maailma lavadel läbi löönud uue näidendiga, sest teater sünnib siin ja praegu ja just nende inimestega. Isegi see ei aita, kui oleme moodsad, sest kõik moodne on kunsti mõttes juba vanamoodne – mood kujuneb olnu pealt, seda on juba tehtud. Kunstis tuleb jätta mood selja taha ja teha seda, mida tahad oma südames teha. Võtta risk ja teha.
Tähtis on ka vaataja kohalolek, ka temal tuleb teha väike pingutus, mis on mõõtmatult väiksem näitleja pingutusest, aga siiski, ilma ei saa. Kui sügisel saavad Tartus kokku nii tegijate kui ka vaatajate kohalolek, siis tuleb ilus pidu.