Filmikunsti algusega samal aastal juudi perre sündinud Dora Gordine (1895-1991) mängis juba lapsena nukkude asemel kividega. Esimesed kunstnikutööd kujurina tegi ta nooruspõlves Tallinnas, siis suundus Pariisi ja sealt edasi Londonisse, kus töötas end kiirelt kunstimaailma tippu, olles valitud ka Briti kuningliku skulptorite ühingu liikmeks. Kuni 1960ndate keskpaigani oli ta äärmiselt viljakas looja, seejärel lasi aga oma karjääril vaikselt hääbuda. Kui ta 96aastasena üksinda oma uhkes, kuid aja jooksul rääma vajunud Dorich House’i villas suri, ei osatud sealt leitud tohutu loomepärandi ja kunstikollektsiooniga esialgu midagi peale hakata. Tal polnud järeltulijaid ega õpilasi. Uurijatel tuli hakata teda ja tema loomingut taasavastama. Režissöör Piel Linna, kes on samuti elanud Tallinnas, Pariisis ja Londonis ning õppinud peale filmikunsti feministlikku poliitikat ja filosoofiat, otsustas taasavastusretke teha koos kaameraga. Varem pole keegi Dora Gordine’ist filmi teinud. Filmi väärib see salapärane naine kohe kindlasti.
Stiilne fotokollaaž filmi algustiitrina on paljulubav. Ka sissejuhatav lugu Dora Gordine’i majas toimunud vargusest haarab vaataja kohe kaasa. Sealt edasi kulgeb film siiski lineaarselt tavapärast eluloofilmi mustrit järgides, n-ö valitud episoodid sünnist surmani. Ei mingeid vahelepõikeid, teelt kõrvalekaldumisi, ajahüppeid. Lugu jutustatakse traditsiooniliste arhiivifilmi vahenditega: rahulikud sisse- ja väljasõidud fotodest, ülesulamised, ajastut illustreerivad filmikaadrid, mõned lavastused ja peale­lugeja hääl, mis kisub kohati pateetikasse.
Helikujunduse autorid on filmi monteerinud Jaan Kolberg ja Peeter Urbla. Siin on häid leide, mis loovad oma korduvuses sobiva meeleolu (lainete müha ja kajavad sammud). Mõnes kohas jääb aga domineerima imelik vaikus, mis mõjub lihtsalt heliauguna. Ühest küljest hindan seda, et filmitegijad on helirežiis valinud pigem minimalistliku tee, kuid teisest küljest tundsin filmi vaadates väga puudust heliloomingust, just sellele filmile kirjutatud muusikast, mis oleks nii mitmedki stseenid omavahel paremini sidunud ja heas mõttes võimendanud filmi emotsionaalseid hetki.
Ütlesin artikli alguses, et tegemist on korralikult tehtud arhiivifilmiga. Lugu tõepoolest jookseb ja pildirida seisab kenasti koos, aga kui mõelda, millisest naisest see film räägib, tekitab see korralikkus rahutust. Midagi on paigast ära. Naisest, kelle kunstnikuvabaduse saavutamise strateegia oli abielluda rikkasse kõrgklassi kuuluvate meestega ja vältida lapsesaamist, kes ei kartnud oma loomingut jõuliselt turundada ja kes end korduvalt mänglevalt nooremaks luiskas, ei saa teha rahulikus tempos kulgevat klassikalist eluloofilmi. Pärast filmi vaatamist mõtlesin, et olen nüüd küll targem, sest ega minagi eriti hästi varem teadnud, kes oli Dora Gordine, kuid emotsionaalne pool jäi nälga. Kuhu jäid filmis tema temperament, kirg ja krutskid?! Neist oli juttu, kuid näha polnud neid mitte. Ma oleksin tahtnud ülepeakaela sukelduda Dora Aasia reiside seiklustesse, elada kaasa tema suursugustele arhitektuuri- ja disainiprojektidele, olla ütlemata kurb, kui ta kirjeldab oma üksinduse õõva … Seda kõike ei juhtunud. Film jäi informatiivseks ja peategelase suhtes kuidagi neutraalselt distantseerituks. Nõnda siis distantseerisin ka mina end sellest.
Kuidas luua pinget ja emotsiooni puhtalt arhiivile tuginevas filmis, on täiesti omaette teema. See on väga keeruline, ma tean. Stseenide komponeerimine tuleb algusest lõpuni kavandada, visandada, neid endale ette kujutada. Puudub spontaansus, mida pakub elu. Antud filmiski on Dorat ennast elavana näha vaid ühes lühikeses sõprade poolt juhuslikult üles filmitud videoepisoodis. Seal on ta juba vana, skulptuuride tegemise aastaid tagasi lõpetanud, kuid temast kiirgab endiselt inimloomuse kunsti kaudu avastamise kirge. Oma võluva slaaviliku aktsendiga selgitab ta sõpradele, kuidas suur osa visuaalsest kunstist on ühe külje pealt vaadeldav – maal, pilt või ikoon avab tavaliselt vaid portreteeritava ühe külje. Skulptuur on eriline just seetõttu, et seda saab vaadelda igast küljest. Ühes skulptuuris võib olla koos justkui sada erinevat kuju, oleneb, millise nurga alt vaadata. Seega peab skulptor olema võimalikult avatud meeltega ning tajuma elu ja inimesi mitmes dimensioonis. See mõttekäik on minu meelest selle filmi essents ja ma poleks mitte mingil juhul seda toonud vaataja ette nõnda kergekäeliselt juba sissejuhatuses, vaid oleksin jätnud kirsiks tordil filmi lõpuosas. Pärast tund aega kestnud fotode ja arhiivilõikude jada oleks see ainus elav pilt filmi kangelannast mõjunud tõelise kulminatsioonina, mida vaataja poleks osanud oodata.
Ma usun, et avastusretk Dora Gordine’i maailma oli režissöörile paljutähenduslik ja oma publiku leiab see film kindlasti kas või juba Dora Gordine’i majamuuseumis eksponeerituna. Meile on suurim väärtus vahest see, et film kinnistab veel kord Dora Gordine’i seose Eestiga ja annab meile võimaluse näha mitmeid tema suurepäraseid meistriteoseid, ilma et peaks Londonisse kohale sõitma.