Võlumäe romantik
Joel Haahtela on erakordne nähtus soome proosas. Psühhiaatrist kirjaniku romaanid koosnevad impressionistlikest piltidest, mis on seotud pigem (tihti) meessoost peategelase meelemaastiku kui reaalse ümbruskonnaga. Haahtela teostes ei saada musta pori näkku, seal ei lenda sülg ega rusikas ning keegi ei jää ühiskonna ebaõigluse pärast töötuks või hakka jooma. Tema romaanid on psühholoogilised ja väga elitaarsed. Kirjaniku stiil toob meelde Kesk-Euroopa, Itaalia või Prantsusmaa kirjanike kerge ja ladusa sule. Haahtela teksti kohta kehtib tema enda tsitaat romaanist „Täheselge, lumivalge” („Tähtikirkas, lumivalkea”, 2013), kus ta kirjeldab Claude Debussy muusikat ja Paul Verlaine’i ridasid: „Ja ometi toimub kõik elegantselt, selgelt ja vabalt nagu prantslastel ikka” (lk 151). Haahtela romaanid on nagu Euroopa suured mäed: kaugelt näevad välja ilusad ja muretud nagu postkaardil, aga kui hakkad ronima, tekib vertigo.
Intervjueerisin Haahtelat aasta tagasi „Prima vista” festivalil. Küsisin, millest tuleneb tema stiil. Kirjanik vastas, et selle juured on tema lapsepõlves. Haahtela pere elas Lappeenranta lähedal Tiuruniemi isoleeritud külas, mille keskmes oli haigla, vana tuberkuloosisanatoorium. Haahtela isa töötas haiglas nagu peaaegu kõik küla elanikud, haiglasse tuldi tööle või põdema ja sealt mindi ära. Haahtela sõnul oli kohas midagi unenäolist, kahevahel olemist, ajutist ning see on kindlasti mõjutanud tema kirjutamist: ta leiab, et ta ise on ka kõrvalvaataja ja alati reisil. Kirjaniku lemmikromaan on Thomas Manni „Võlumägi”, sest „ma olen ju ise elanud Võlumäel”.
Haahtela on end nimetanud ka viimaseks romantikuks, kes kirjutab ühte ja sama romaani uuesti ja uuesti. Tema suur eeskuju on prantsuse kirjanik Patrick Modiano. Tõepoolest, mis oleks romantilisem, kui kaotatud või saavutamata armastuse pärast kannatada ja sellest lõpmatult kirjutada! Romantik armastab ka müsteeriume. Kõik Haahtela romaanid algavad mõistatusega, mille lahendus sõltub sellest, milliseid mälestusi romaani tegelased tahavad või suudavad meenutada.
Kaotuse variatsioonid
Haahtela müsteeriumid on seotud kaotusega, mis sunnib midagi või kedagi igatsema ja otsima. Peategelane on keegi, kes otsib kontakti mingil põhjusel kadunud inimesega. Sageli pole peategelane ise suuteline kas avaldama või vastu võtma armastust.
Haahtelale olulised teemad on ka mälestused ja unustamine. Tavaliselt saab peategelane üllatava uudise või kohtab võõrast inimest, mis paneb tema mälestused proovile. See on murdepunkt, kus ta (teadlikult või alateadlikult) taipab, et peab oma elus midagi muutma. Kriisi tõttu on ta avatum ootamatuks pöördeks, tihti on mõtlemisviisi muutmiseks või iseenda avastamiseks vaja minna reisile. Haahtela tegelaste reisisiht on sageli Saksamaa, Prantsusmaa või Lõuna-Euroopa, kuigi kõige tähtsam reis leiab alati aset omaenese peas.
Peategelasel on tihti üks sundmõte, näiteks „Liblikakogujas” (2006, e.k 2012) liblikad, mis toovad lootusesõnumi (samamoodi ka „Täheselges …”), „Elenas” (2003, e.k 2013) võõras naine, keda hakkab pargis jälgima vana mees, „Kadumispunktis” (2010, e.k 2014) kadunud soome kirjaniku Raija Siekkineni elu. „Täheselges …” on selleks süütunne, kahetsus, mis ei anna peategelasele rahu, isegi õigust elada: „Kas ma tohin tunda ja elada, olemas olla?” (lk 58). Kõiki romaane läbib ka aja teema, mis on Haahtela enda sõnul üks olulisemaid tema raamatutes. Aeg võib ajada peategelase mõistuse segi, aga ka andestada ja teha pai.
Eeltoodud šabloon sobib ideaalselt ka „Täheselge …” mõtestamiseks. Ka see teos algab kaotusest ja igatsusest. Loo lõpp sõltub sellest, kui hästi või halvasti saab õnnetu ja üksildane inimene kaotusega hakkama. Müsteeriumi võti on seekord paljuski kirjutamises.
Kirjad Vermeeri tüdrukule
Eelmisel aastal Soomes ilmunud „Täheselge …” on Haahtela üheksas romaan. See on tema seni ajaliselt kõige laiem ja inimmeele kirjelduse poolest kõige süngem lugu. Teos küsib: kas meis kõigis on peidus vaimuhaiguse seeme, millest võib hakata kasvama meie mõistust segav umbrohi, kui meie igatsus ja/või süütunne saab liiga suureks? Kes on armastanud ja üdini pettunud, see teab, „kui hapra niidi otsas kõik ripub. Süda tuksub ja selle peale peab lootma, iga päev” (lk 133).
Vaevalt täiskasvanuks saanud noormehest kunstiüliõpilane Leo (tema nimel pole tegelikult tähtsust, see selgub niikuinii alles romaani lõpus) saadetakse kevadel 1889 Helsingist Pariisi. Leo saladus ja süda jäävad Soome, aga süütunne jälitab teda terve elu, sõltumata sellest, kui kaugele ta sõidab. Lohutust ja korda loob päeviku kirjutamine: „Ma kirjutan selleks, et sa olemas oleksid, kas või natuke” (lk 66). Sellest natukesest vahepeal jätkub, vahepeal mitte, kuna Leod kimbutavad terve elu depressiooniperioodid. Ta kannatab pidevalt unetuse, melanhoolia ja tähendusetuse tunde all. Romaani lohutu ja deterministlik sõnum on: „Süda on nagu linnupesa, mõtlesin ma. Kui see kord hüljata, siis variseb see maha ja läheb katki” (lk 209).
Armastus pole tragöödia. Igatsus armastuse järele on tragöödia ning see, et ka pärast oma südame hülgamist tuleb elada edasi. Väliselt pole häda midagi. Leo kirjeldab täpselt ja huvitavalt Pariisi maailmanäituse lootusrikast aega, aja olusid ja võlusid ning oma edusamme teel telegraafiametnikust lehereporteriks. Ta saab oma tööga hästi hakkama, nii et ta saadetakse Berliini kirjutama Esimesele maailmasõjale eelnenud sündmustest. Leo isikliku eluga on aga teised lood: ta ei julge elada, ta on oma elu kõrvaltvaataja. Elu pakub talle mitu võimalust uueks alguseks, uueks armastuseks, aga ta ei suuda armastust vastu võtta. Naised väsivad ootamast, lähevad minema ja Leo jääb elama edasi ajas, mis pole kunagi olevikus ja kus ta saab kohal olla vaid ebamäärases nihkes: „Aastad langevad nagu lehed, tuul puhub need, kuhu juhtub. Ja miks alati seesama tunne? Just nagu alati kõik ainult hakkaks kohe juhtuma ja ka lumi väljas vaid hakkaks kohe sadama”
(lk 158).
Järgmine reis ja ajahüpe tehakse Kambodžasse. See tundub pigem kõrvalehüppe kui romaani loogilise ajahüppena. Igatahes tulemuseks on see, et Leo haigus süveneb ja mehe viimaseks peatuseks saab 1936. aastal väikese Bernburgi vaimuhaigla ning imekombel lõpuks ka Helsingi, kuhu jõuavad tema päevikud.
Kui täiendasin aasta tagasi Soome Instituudi rändnäitust, mis annab ülevaate soome proosast, küsisin seoses näitusega Haahtelalt, kuidas ta kirjeldaks oma suhet kirjutamisega. Ta vastas: „Kirjutamine on kui pidepunkt, majakas. Ilma mõtetes kasvava loota tunnen, et olen justkui eksinud.” Samasugune on romaanis Leo ellujäämisstrateegia, selge ja karm: kirjutan, siis olen olemas. Niikaua kui Leo suudab kirjutada, niikaua kui ta tunneb, et tema ridadel on adressaat, püsib ta äärtpidi elu küljes. Parematel perioodidel saab Leo isegi aru, et „mis jääb kladest väljapoole, ka see on olemas ja elu” (lk 210). Depressiooniperioode ja viibimisi vaimuhaiglates iseloomustavad aga vaikus, tühjus, pimedus – sinna täheselge ja lumivalge ei ulatu.
Kes on Leo adressaat? Pariisi katusekorteris vaatab Leo Johannes Vermeeri kirja lugeva tüdruku koopiat, ka Berliinis on tal pilt veel kaasas. Pärast pilt kaob, aga minu silmis jääb tüdruk, kiri käes, seisma romaani lõpuni. Vermeeril on samal teemal kaks maali. Varasemas töös on kujutatud tüdrukut avatud akna ees ja hilisemas noort rasedat naist, maailma kaart tema taustal. Mõlemad loevad süvenenult kirja, mõlemad on toas, maailm on neist kaugel ja ühtlasi nende sees. Küsisin hiljuti Haahtelalt, kumba maali ta silmas pidas, ja ta vastas, et esimest. Ah, muidugi, taipasin siis, me näeme tähti ja lumevalgust akna kaudu. Hiljem kirjutas Haahtela mulle uuesti ja ütles, et alles nüüd avastas ta midagi, m
illest ei olnud romaani kirjutades teadlik: Vermeeri tüdruk on Klaara. Olin üllatud; mulle oli ta kogu aeg Klaara!
Leo viimased päevikukanded on dateerimata, muutuvad pildikujulisteks luuletusteks ja kristalliseeruvad lõpuks ühele tähendusele: „sternenklar(a)” – tähevalge.