Joel Haahtela on elukutselt arst, täpsemini hingetohter, kes tegutseb aktiivselt ka kirjanikuna. „Kadumispunkti” järelsõnas osutatakse, et Haahtela ei tõmba arstitöö ning kirjutamise vahele ranget piiri: need on omavahel seotud, kuigi seose enese üle ta pikemalt juurelda ei soovi. Näib, et Haahtelale meeldib jätta otsad lahti. Tema teoste lugejale jääb võimalus luua omaenda tõlgendusi ning anda tähendusi. See tuleb välja ka „Kadumispunktis”, mis lõpeb ootamatult, pakkumata selget lahendust, ning jõuab justkui ringiga algusesse, samasse loosse (et mitte öelda punkti) tagasi.
Romaani keskmes on kirjanik Raija Siekkineni elu ja salapärase surma uurimine. Raamatust leiab seoseid Siekkineni päriseluga, kuigi Haahtela ei avalda ega ole täiesti kindel, mis juhtus päriselt ja mis mitte. Eks igaüks mäleta isemoodi ning ka arhiivimaterjalid ei ava autori/inimese olemuse sügavamaid kihte – palju sõltub uurija tõlgendusest. Sellisele materjalile toetumine pakkus kirjanikule hea võimaluse kirjutada talle omane, lahtise lõpuga teos.
Raamat on üldtoonilt pingestatud, autor toob minajutustaja (teda võib samastada kirjaniku enese häälega) kaudu lugejani sündmused, kus samm-sammult edenetakse lahenduse suunas, kuid lõpptulemuseni ometigi ei jõuta. Tegelaste jõupingutused on määratud luhtuma. Seesugune sündmuste edasiandmise viis intensiivistab teksti, loob ootusäreva pingeseisundi, aga vastuste puudumine jätab ebameeldiva pitsitava aistingu – ei tule vabanemist ega teki kergendustunnet. Seda kõike tugevdab ka teose üleüldine rusuv meeleolu. Kõle sügisene tuul, pidev vihmasadu, hämarus, lagunevad hostelid ja majad ning nurgatagused inimtühjad baarid illustreerivad nii sündmusi kui ka tegelaste enesetunnet ja tegevuse käigus esile kerkivaid nukraid minevikumälestusi.
Haahtela esitab oma tõlgenduse sellest, mida on Siekkineni kohta näinud ja kuulnud, segades sel viisil reaalsusse fiktsiooni elemente. Autor ei varjagi, et soovis jätta fantaasiale omajagu ruumi, ning möönab, et iga Raijat tundnud inimene nägi ja mõtestas kirjanikku omal viisil (lk 91). Osavalt kirjeldab Haahtela minajutustaja kaudu näiteks arhiivist leitud fotosid tema noorpõlvest kuni vanema eani välja. Minakõneleja annab edasi mõtteid ja meeleolusid, mida pildid temas tekitavad, ning püüab pelgalt fotol oleva inimese ilme ja poosi põhjal aimata tema iseloomu, tundmusi ning elusaatust. Samamoodi loeb minajutustaja Siekkineni raamatuid, leides nendest kirjaniku eluga kattuvaid sündmusi, kuid annab seejuures ühele või teisele seigale oma seletuse. Sestap võiks, ehkki ei usalda „Kadumispunkti” lugeda biograafilise teosena.
Fiktsiooni ning tegelikkuse piiride hägustamise kõrval segab Haahtela ka raamatureaalsuse ning kujutluspildi. Sujuvalt ja isegi ootamatult võivad tegevuse kirjeldusele järgneda minajutustaja minevikumeenutused, soovunelmad ning mõningased meelepetted. Sageli võrdleb peakõneleja hetkesituatsiooni omaenese elu möödanikusündmuste või -tundmustega. Need tagasivaated on peaaegu alati nostalgilise alatooniga ning neil silmapilkudel aeg justkui peatub, raamatureaalsus kaotab tähtsuse. Tuleb ette ka olukordi, kus suur lootus kedagi kohata manab esile sellesama inimese nii tõelisena tunduva varjukuju või näib mõni sarnane isik täpselt sellena, keda igatseti näha. Samuti kujutab minajutustaja Siekkineni lapsepõlvekodu ees seistes vaimusilmas ette veel lapseeas kirjanikku tegutsemas pärast koolipäeva, kirjeldades seejuures uskumatu kindlusega ka seda, mida tüdruk tol momendil kardab ja tunneb. Hetk hiljem kaob aga illusioon ning naaseb raamatutegelikkus. Sageli on üleminek ühelt teisele niivõrd sujuv, et see ei lõhu mõttelõnga.
Selgelt võib aimata, et minajutustaja kujutlustes ja meenutustes domineerib meeleolu või tunne tegevuse kirjeldamise üle. Õigemini joonistuvad sündmuste edasiandmisel välja nüansid, mis iseloomustavad neil hetkedel valitsenud emotsiooni. Enamjaolt on tundmusteks nukrus, igatsus ja ehk ka kahetsus. Kindlasti võib neis kujutluspiltides tajuda valu. Ebameeldiv aisting tuleneb inimestevaheliste suhete konarustest. Teose tegelased kannatavad suhteraskuste käes: neil on läinud midagi valesti, mille pärast nüüd vaeveldakse. Ühelt poolt see lahutab, kuid toob ka sarnase saatusega inimesi kokku – selleks, et leida lohutust ja koos kannatada. Nii juhtus arvatavasti Raija ning Magda mehega ning mina­jutustaja ja tema naise Lottaga. Lõpuks aga leiavad Magda ning teose peakõneleja tröösti teineteise seltskonnast, olgugi et neile koos õnnelikku lõppu ei paista.
Haahtela „Kadumispunkti” ülesehitus ning narratiivi iseloomulikud jooned, tahtlik elliptilisus toetavad teose idee edasiandmist, seda nii neis kohtades, kus reaalsused segunevad fiktsiooniga, kui ka seal, kus tegevuse kirjeldus äkitselt lõpeb ning lugeja peab ise aimama või edasi mõtlema, milline võiks olla võimalik lõpplahendus.
Joel Haahtela „Kadumispunkt” on ühtaegu mõistatuslik, detektiiviloo sugemetega ning psühholoogiline ja meeleline. Selles raamatus on mitmeid punkte ja salasusi, kuhu tegelased vähehaaval sumbuvad ning lõpuks jäädavalt kaovad. Tuleb leppida, et on saladusi, mis polegi mõeldud avalikuks tulema: „Ükskõik kui kaugele ma ka lähen, enam lähemale neile ma ei saa, sellest rohkem ei saa ma neist iial teada” (lk 85).