Nii palju kui on kunstnikke, on võimalusi ka pilti tekitada. Nii palju kui on inimesi, on mõistmiseks ja mõtisklemiseks mooduseid. Ühiskond on orienteeritud sellele, et inimene oleks võimalikult lihtsasti manipuleeritav. Minetanud kõik tunnetusliku. Seepärast on meil nii raske mõista seda, mida ei saa seletada. Kõige jaoks on retsept ja juhend. Ometi looduses viibides me tunneme ja tunnetame ümbrust. Ilma mõtlemata, et see on nüüd puu, seal voolab oja. Oja on selline ja teistsugune, puu on kummaline küll. Me ei tee seda, vaid tajume neid objekte tervikliku maailmana – loodusena meie ümber. Nii peaks lähenema ka maalikunstile. Ärge püüdke otsida tähendusi vaid jalutage maalidel, mida teile pakutakse.
 
Eda maalid on justkui maailmast, kus pole kunagi keegi elanud, peale naise enda. Maailm on täis tühjust, kuhu kunstnik lisab selle, mida ta vajalikuks peab. Lisab nii, et ta saab selles elus seal pildil hakkama. Millega hakkama? Vaatlemisega, mis ei lõpe. Olemisega, mis algab kohe, kui silm pilti puudutab. Kõik see, mida näed, on tasakaalus. Kui sa ei näe midagi, oled sellest kaugel. Kui näed, siis avardub elu, millele lisandub Sinu elu. Kas saab olla midagi põnevamat kui pilt, mis jutustab iga päev sulle lugu, sinu enda vaatenurga muutudes. Need on maalid, kus pole eriti midagi ja samas on kõik olemas, kõige lihtsamal ja ausamal moel. Naine maalib sisemaastike. Nende eriline salapärane tasakaalustatud elusus loob vaatajasse kujutlusi. Kui laiast joonest ei piisa, lisab maalija peene tunnetusliku joonega detaili, selle kaudu antakse tihti ka tähendus või märk tähendusele, mida sa oled eksinud otsima.

Eda on ajas muutunud. Sedavõrd, kuidas inimene kulgeb, muutub ka tema teostel olev. On võimalik tunnetada minimaalsemaks minekut ja objektide suurenemist. Tihti on nii, et edasi minnes lükatakse välja ebaoluline, kui saab näidata ära veel vähemaga. Kujutluspildid tühjas – minimaalsete vahenditega objektidele saab osaks suurenenud tähelepanu. Tunnetan ülemineku aega. On teoseid, mis räägivad veel vanast kihilisest maalist müstiliste obeliskidega. On teoseid, mis rabavad kandilisuse rüppe. Tahukad on võimsad ja korduvad otsekui deemonid, samas on värv taandunud valgete erinevusse. On maale, mis rõhuvad oma tumeda müsteeriumiga. Kunstnik loob nüüd pingestatud teoseid ja võtab kokku need lausega: Sic transit gloria mundi. Laseme end siis painata sel Eda maalide maailma lummusel!

Eveli Varik

Eda endast: E. L otsib oma teostes puutepunkte individuaalse – iseenda – ja üldinimliku – inimese – vahel. Nende kohta esitab ta meelsamini küsimusi, hoidudes vastuste andmisest ja pikkadest seletustest. Tööprotsessi tulemus jääb alati avatud süsteemiks, mis kutsub üles looma üha uusi küsimusi/tähendusi. Teostest saavad uued ‘olemised’, mille juures autori enda ja publiku mõtted on võrdse tähtsusega.