„Vabandust, aga kas me oleme kusagil varem kohtunud?” küsib suitsu kimuv Lars Ulrik Mortensen Engersi lossi esisel kiviklibusel väljakul, mis on täitunud aprillikuises päikesepaistes pau­seerivate Euroopa Liidu Barokkorkestri ehk EUBO orkestrilaagrist osavõtjatega. Aasta on 2007.
„Jaa! Klavessiinifestivalil, täpselt aasta tagasi aprillis, Eestis” üllatun maestro fenomenaalse silmamälu üle. Meie naabruses seisvate noorte barokk­orkestrantide näod venivad pisukese kadedusega segatud üllatusest pikaks. Mortenseni pärast on Engersisse ju tuldudki, aga niisugust eritähelepanu pole kunstiliselt juhilt wagneriaanlike mõõtmetega kursuseorkestris naljalt loota. 
Igaks juhuks ei hakanud ma kõrvalseisjatele seletama, et tol 2007. aastal sattusin veel näiteks Skip Sempéga kahekesi kohvile; Skip Sempéd peetakse koos Pierre Hantaïga pärast Gustav Leonhardti lahkumist maailma klavessiinielus uuteks kuningateks. Ja et ka Haintaï on Tallinnas lähedalt ära nähtud, nagu ka Bob van Asperen, Huguette Dreyfus, Blandine Verlet, Aapo Häkkinen, Jukka Tiensuu, Mitzi Meyerson, Wolfgang Brunner, Joel Speestra … Uskumatute juhuste eest, mis Muusikud ja muusikud niiviisi kokku viivad, tuleb tänada kord kahe aasta tagant Tallinna õdusamaid saale vallutavat rahvusvahelist klavessiinifestivali.
Esimest korda kutsuti festival ellu, toona veel nimetuse klavessiinipäevad all, 18 aasta eest kunstilise juhi Imbi Tarumi nõul ja Eesti Kontserdi jõul. 2002. aastast on klavessiinibiennaali (algselt triennaali) üle võtnud Eesti Klavessiinisõprade Tsunfti naiskond ja kujundanud sellest omanäolise muusikapeo, kus solistlikust küljest on end näidata saanud nii klavessiinid kui teised ajaloolised klahvpillid, nii maailmastaarid kui ka Eesti oma mängijad, nii aastasadade-tagune muusika kui ka värske tindi järele lõhnavad partituurid.
Kuna festivali juhib klavessiinimängija, hõljub selle kohal eriline kollegiaalsusest ja sõbralikust küünarnukitundest küllastunud fluidum, milles seltskond korraldajaid, abilisi ja huvilisi mitme päeva kestel kambakesi kontsertidelt meistrikursustele, meistrikursustelt kohvikutesse ja kohvikutest omakorda järgmistele kontsertidele tiirleb. Kohale tulnud välisesinejad on festivali virvarri igakülgselt kaasatud, miska need muidu Olümpose mäe kättesaamatutest kõrgustest terendajad on siitkandi rahvale avanenud suure südamega lihtsurelike, kogenud pedagoogide, säravate lava- kui laualõvidena.
Nii selgus näiteks, et üks tänavustest esinejatest, Soome päritolu klavikordivirtuoos, petlikult malbeilmeline Anna Maria McElwain mõistab lisaks klavikordimängule suurepäraselt ka inimeste naerutamise kunsti, tulistades surm­tõsisel ilmel elu tõsilugusid ja poliitilisi anekdoote kuni kuulajate langemiseni mürisevatesse naerukrampidesse … olles mõõdetud hetked varem pannud kontserdipubliku Suurgildi hoone saalis ontlikult ja hiirvaikselt kuulama imevaikse heliga klavikordi ja veennud veel kord selle traditsioonilise koduse harjutuspilli kontsertlikkuses. MacElwaini kava heitis ült ka ajastute ahelad, läbides kolme aastasaja klahvpilliliteratuuri Bachist ja Beethovenist kuni 2012. aastal Leonardo Corali kirjutatud miniatuursete prelüüdideni koondpealkirja all „Aforismid”, mis oli selle kontserdi hõrgim maiuspala.
Eriliste kõlavärvidega festivalipaletis särasid ka Austria noored muusikud Sonja Leipold (klavessiin) ja Christoph Hofer (akordion). Esmapilgul üllatava klavessiini-akordioni duo müsteerium saab lahenduse, pöörates akustilised pilgud hiina algupärasesse muusikasse, siidimaalidelt tuttava suuoreli (shen) ja tsitri (chi’in) koosluse poole. Noist pillidest inspireeritud oli ka kontserdi avateos, Hope Lee „Alguses oli lõpp” („In the Beginning was the End”, 1989). Duo  Ovocutters kava põhirõhk oli Austrias resideeruvate eri rahvusest heliloojate loomingul, nende hulgas ka üks esiettekanne, Jaime Wolfson Reyesi „5 muuseumipostkaarti” („5 Museumspostkarten”), millest klavessiinifestivaliks oli valmis saanud kaks esimest kaarti.
Reyesi teos ei jäänud festivali ainsaks esiettekandeks. Avakontserdi Kõltsu mõisas, mille sisustas Eesti vahest aktiivseim klavessiiniduo Julia Agejeva Hess – Imbi Tarum kavaga „J. S. Bachi jälgedes”, lõpetas Rein Rannapi verivärske „jäetud liivale” („left in the sand”) pühendusega Imbi Tarumile. Muuhulgas, helilooja olevat kahele klavessiinile loo kirjutamiseks inspiratsiooni saanud putukate liivale tikitud jäljemustritest, ja huvitaval kombel pole see esimene kord, kus kuusjalgsed on heliloojaid klavessiiniteoseid kirjutama innustanud: prantslane Jean Françaix on kirja pannud terve kuueosalise „Insektaariumi” („l‘Insectarium”, 1957), mis ajapikku on kujunenud üheks mängitumaks klavessiiniteoseks. Rannapi lool on potentsiaali saada aastatega maailmas vähemasti sama populaarseks kaheklavessiiniteoseks.
Julia Agejeva Hess andis klavessiinifestivalil ka soolokontserdi „Kujud ja kujundid”, kus mitmete rahvusvaheliste konkursside laureaat kostitas publikut virtuoosse programmilise muusika tulevärgiga. Inimvõimete piiril pendeldades tuli tal sama festivalinädala sees astuda üles veel kolmandagi kavaga, kuna Tallinna Barokkorkester oli paralleelselt klavessiinifestivaliga ette võtnud … Bachi kontserdid ühele, kahele ja kolmele klavessiinile; solistidena olid kaastegevad ka Lembit Orgse ja Reinut Tepp. Nii juhtuski, et pühapäeva õhtul aset leidnud kontserdist sai oma päevakohasuse ja soliidsuse tõttu tinglikult klavessiinifestivali lõppkontsert. Tegelikust, muust programmist eraldiseisvast lõppkontserdist nädalapäevad hiljem aga kooda, kus kõlas peaasjalikult Telemanni kammermuusika Itaaliast kohale reisinud klavessinisti Fernando De Luca, plokkflöödimängija Romeo Ciuffa ning Imbi Tarumi ettekandes.
Jõuan spiraali mööda tagasi algusesse, Lars Ulrik Mortenseni juurde. Möödunud aasta lõpul tegeles ka tema Bachi multiklavessiinikontsertide kontsertide esitamise ja plaadistamisega, partneriteks Trevor Pinnock, noor Rootsi imemees Marcus Mohlin ja hollandlanna Marieke Spaans, saatmas Mortenseni juhitav orkester Concerto Copenhagen.
CoCo-d ning veel paljusid mainekaid orkestreid nagu Les Arts Florissants või the English Concert külalisena juhatanud klavessinist, dirigent ja õppejõud Kenneth Weiss pakkus selle festivali peaesinejana aga ühe imelisematest elamustest aprillikuises Tallinnas anno 2014. Maailma peenemaid kontserdisaale regulaarselt väisav maestro mängis Mustpeade maja valges saalis muusikat idiomaatilise klahvpilliliteratuuri alguspäevilt – kavas „Taevas ja maa” kõlas inglise virginalistide muusika. Ei teagi, kas rohkem vaimustas lihtsatest, isegi rahvalikest teemadest geniaalselt arendatud kontrapunkt ja diminutsioonid Bulli, Byrdi, Farnaby, Morley ja teiste sulest, või siiski nende heliloojate vähemasti sama geniaalne ettekanne Weissilt. Ilmselt poleks ühte ilma teiseta. Ah jaa, sel õhtul sai publik kogeda ka arvatavalt ajaloo esimest selfie’t – „Doctor Bull’s my selfe”. Autor – John Bull. Ikka need elu spiraalid!
Gustav Leonhardi viimaseid üliõpilasi ja ka Mortensenilt muusikalisi impulsse saanud Marieke Spaans oli omakorda teine tänavuse klavessiinifestivali peaesinejatest. Koos elu- ja lavapartneri, viiuldaja Anton Steckiga andsid nad Tallinna raekojas viimse kohani välja müüdud ning üdini vapustava kontserdi J. S. Bachi ja C. Ph. E. Bachi loomingust. Kiidusõnade asemel kõnelgu siinkohal kõik need arvukad auhinnad mitmekordse Diapason d’Orini välja, mille Steck on oma plaatide eest pälvinud. Duo esimesel ühissalvestisel, samuti loorberitega pärjatud duubelplaadil Mozarti sonaatidega klaverile ja viiulile, kõlab muide haruldane tangentklaver – just niisugune arvatakse olevat leidunud ka Mozartite kodus. Tallinnas sai kuulata aga XVII sajandi keskel Tirooli pillimeistri Jacob(us) Staineri töökojas valminud originaalviiulit kombinatsioonis ühe, ikka täpselt ajastu ja heliloo
jate järgi valitud poognaga Stecki kahekümne eksemplariga arsenalist.
Siit koorub välja Stecki-Spaansi ideaal ülimast heliloojatruudusest, mille järgimist nõuavad nad ka kõigilt oma õpilastelt Trossingeni muusikakõrgkoolis ning mille nimel äärmiselt erudeeritud paar teeb musitseerimise ja õpetamistööga paralleelselt lakkamatut uurimistööd. Eristamata muusikat „vanaks” ja „uueks”, pole nad piiritulpa pannud Bachi kohale – Stecki barokkviiuli eriala üliõpilased mängivad isegi Mendelssohni. Ajastutruult.
Milleni on viinud varsti juba aastakümneid kestnud klavessiinimuusika edendamine Eestimaal, sai näha sel aastal lausa kahel kontserdil. Eesti Lastekirjanduse Keskuse saalis ning kus mujal kui Kloostri Aidas mängis terve plejaad Eesti noorimaid klavessiniste, kes oskusi omandamas ja täiustamas VHK muusikakoolis (õp Ene Nael), muusikakeskkoolis (õp Kristiina Are), Viljandi muusikakoolis (õp Heili Kirsimäe) ning Rakvere Kaurikoolis (õp Piret Villem).
Kahe aasta pärast jälle!