Näituselt on tõesti raske leida töid, mis seda laadi diskussioone kõige otsesemal viisil ei puudutaks ja laseksid mõnel teisel mõõtmel oma teoses probleemiteadlikkust varjutada. Mõne töö puhul tekib tunne, et tegemist võiks olla pigem sotsiaalministeeriumi integratsiooniosakonna õppefilmiga, neidki pole ülearu palju.

Pealkiri “Don’t Worry – Be Curious!” mõjub küll veidi irooniliselt. Kui sellelt näituselt miski meelde jääb, siis just mure ja nõutus, mille tekkemehhanisme ja tahke on küll väga uudishimulikult uuritud, kuid mis ometi kogu avatuse ja avameelsuse varjust kuskile ei kao. Siin ei ole probleem enam ühegi kunstniku suutlikkuses, suutmatuses või konkreetses teoses, vaid ülesande püstituses laiemalt. Kunstimaailmas näib kohati levivat usk, et kunst on kõigi vähegi vabameelsemate, lootustandvamate, nn alternatiivsete mõtteviiside häll ja ainuvaldaja ning just see on tema olemasolu esmane õigustus. Nii on ka praeguse “Ars Baltica” näituse kuraatorite soov “ärgitada meid teisiti mõtlema meie osalusest ühiskonnas”. Seda soovi on ilmselt tugevalt süstitud ka kunstnikesse ja süstitakse edaspidigi.

Kui aga ringi vaadata, siis mingit teistsugust mõtlemist näitusel ju ei kohta, kõik need seisukohad ja tunnetusviisid eksisteerivad ka igal pool mujal ning elavad väljaspool kunstisaali sageli märksa aktiivsemat ning konfliktsemat elu. On muidugi arusaadav, et igasugune kunst võitleb praegu ja arvatavasti ka tulevikus oma positsiooni pärast, püüab ennast arusaadavaks ja vajalikuks teha, aga valede ootuste üleskütmine ja enesepettus ei pruugi olla kõige õigem tee.

Üks näituse võluvamaid ja vabastavamaid töid on Tellervo Kalleineni ja Oliver Kochta-Kalleineni projekt “Kaebuste koorid” (2005–2006). Neljal seinal näidatavas videoinstallatsioonis esitavad Birminghami, Peterburi, Hamburgi ja Helsingi elanikud koorilaulu, mis koosneb kõige erinevamatest, osalejate endi kirja pandud kaebustest. Need on vaheldumisi väga globaalsed ja väga isiklikud, väga suured ja väga väikesed, enam-vähem sellistest inimeste päevad ja elu koosnevadki. Ülejäänud teosed asetuvad sellesse suure ja kõikelubava kaebuste koori raamistikku, kuigi pretendeerivad enamasti n-ö laiemale sotsiaalsele kõlapinnale ja hoiduvad liigsest isiklikkusest.

Peaaegu kõik tööd on koondatud paari-kolme peateema ümber. Kõigepealt muidugi lääne ja islami kultuuri konflikt (Bodil Furu “Minu ümbrus”, 2005; Petra Baueri “Rana”, 2007) ning laiemalt identiteedi konstrueerimise probleem võõras keskkonnas (Coloneli ja Khaled D. Ramadani “Biokolonialism”, 2006–2007). Baltimaade eripäraga tegeleb Janne Schäferi ja Kristine Agergaardi uurimisretke põhjal loodud ruumikollaaž (2007), eesti- ja venekeelsete noorte kõrvutamisega Anu Pennaneni “Tallinna projekt” (2004–2007), võrduse võimalikkuse ja ühtsuse paradoksidega Tanja Nellemann Poulseni installatsioon (2007). Anna Baumgarti skulptuurid põhinevad meediahittideks muutunud fotodel, mis kujutavad erinevatel põhjustel varjatud näoga naisi (“Weronika AP”, 2006; “Natascha”, 2007).

Kui küsida, kas miski eristab “heaoluühiskonna kriisi” ja “kapitalismile ülemineku vaevusi” kogevate kunstnike teoseid, siis muidugi leidub teatavaid küsimusi, mis on aktuaalsed pigem endises idablokis (Kaspars Goba fotod gei- ja lesbipaaridest, 2006–2007), kuid oma ja võõra konfliktide põhimuster on tõesti sarnane. Teatavaid erinevusi kohtab lähenemises looduskeskkonnale, mis tähistab midagi haavatavat ja kaitsmist vajavat, käestlibisevat (Kristina Inčiūraitė “Saage maumastega sõpradeks!”, 2007; Katrin Teesi “Risustaja käsiraamat edasijõudnuile”, 2004), teiselt poolt üksindust, hüljatust, väljaspoolsust nii heas kui halvas mõttes (Sven Johne “Jalutuskäik läbi Lausitzi”, 2006, Julita Wójciki “Kui sa midagi näed, anna teada!”, 2007), kuid seda lahknevust ei saa liialt siduda kunstnike päritolumaaga.

Leidub siiski üks teema, mis arvatavasti annab veel mõnda aega (küll oma tõusude ja mõõnadega) idabloki kunstnikele materjali: see on nende lähiajalugu. Arturas Valiauga (“Kallaste vahel”, 2007) portreteerib idariikidest pärit reisijaid, kes sõidavad üle Läänemere, kõrvuti fotodega rannikutest, kust lahkuti või kuhu jõutakse. Olga Tšernõševa video “Pidulik unenägu” (2005) on filmitud alles hiljuti ühes Moskva eeslinnas, ometi tundub, nagu oleks aeg seal mitukümmend aastat tagasi seisma jäänud. Teatava sentimendi, aga ka piisava võõritusega esitatud nõukogude perioodi mälupiltide elushoidmine tundub olevat praegusele ajale sümptomaatiline (kas või kui mõelda hiljutisele vene kunsti näitusele “Mälu tagasitulek”). Näib ju olevat selge, et sellest minevikust tuleb üle saada, samuti ei paista kaduvat tunne, et midagi olulist on sinna maha jäänud, midagi, mida pole kuidagi võimalik kaasa võtta, aga mida ei raatsita ka unustada. Kogukonna nostalgiast, lihtsama ja kompaktsema maailma igatsusest kõnelevad ka Talleiv Taro Manumi fotod (“Tervitused Ringnesist”, 2007) samuti alles mõned aastad tagasi toimunud, kuid oma meeleolult pigem hipilaagreid meenutavast kunsti- ja muusikafestivalist ühes väikeses Norra asulas.

Teistsuguse vaate mineviku ja tänase suhtele esitab Alexander Vaindorfi installatsioon (2006), mis vastandab Peter Tillbergi 1972. aasta maali “On sust ka kasu, mu väike sõber?” (klassitäis tummalt istuvaid lapsi) videole tänaste Stockholmi kooliõpilaste diskussioonist tuleviku teemadel ning nende poolt Rootsi valitsusele kirjutatud kirjadele. Kahtlemata on hea, kui ei pea olema vait ja igaüks saab kõnelda, mis südamel. Häälte paljususest (õnneks mitte ainult kunstisaalis) on saanud igapäevane asi. Mida selletaolises kaebuste kooris edasi teha, millised võiksid olla võimalikud kompromissid ja integratsioonimudelid või kas “kompromiss” ja “integratsioon” on üldse õiged sõnad, mida oma tulevikuvisioonides kasutada, see on muidugi hoopis omaette teema.