„Ugandi igatsuses” on tajutav lõunaeesti kirjandusele tüüpiline programmilisus – säilitada keel ja meel –, kuid oma tõelise võlu ammutab see luulekogu unenäolisusest. Unedes nähtu ülesmärkimine on enamikule keerukas ülesanne: käsi ei jõua meelest valguskiirusel kaduvatele piltidele järele ning kogetu ei allu kuidagi grammatikareeglitele. Lõunakandi kultuurikihis on unenäod aga sama tõelised kui mitte tõelisemadki kui igapäeva reaalsus. Unes ja luules on müütilise värvinguga omakeelne minevik jätkuvalt elus („unevalgust ma korja enge”, lk 25) ning halvav igatsus selle järele sunnib kaevuma nii isiklikesse kui kollektiivsetesse mälusügavikesse ja imema keele „verd verest” (lk 11).
Paljud „Ugandi igatsuse” tekstid kirjeldavad kurvatoonilist hääbumist. Maastikupildid on trööstitud, põllud söötis, teed võsastunud, majad maha jäetud: „Siist mõiste saije õkva. / Nüid om mõts lännu paksuss, / ei päse padristigust läbi. / Tii kasusse ruttu kinni. / Niigu sõda os üle käinu – / tan ei oleki inemisi” (lk 15). Ugalase saatus on olla teisejärguline ja unustatud, ta on „ülearune inemine” (lk 17), „kodutalule kodukäijäss” (lk 29), tema maailm on langenud koomasse. Kogu selles nukruses on aga oma imetabane veetlus, mis väljendub eriti võimsalt Traadi filosoofilistes looduskirjeldustes: „Mia saisa muru pääl / kulle kurgi perämäst kurluud. / Nooril mõni helü lätt emäde / mõni esäde. / Mes tuu näile luge, / et õnne ei ollevgi ilma pääl! / Kuis tsirgu kõik kaosse / päivämineki tulle! / Mes tuu näile luge, / et maakerä palt sabata täht!”(lk 40). Samakõlalised on ka „haikuse” (lk 38), mida oleks ehk soovinud kogust veelgi leida, kuna neis on iseäranis lummavalt esil see ugandinurga tekstide müütilis-unenäoline kohataju, mis sulatab kokku olnu, oleva ja tuleva: „Mõts kisk vereväss / ei ole kõik ma naka / vikatit eoma” (lk 38).
Vaikeluliste looduskaadrite vahele surkavad kärtsuma meelelaadiga portreed võsastunud maastikus liikuvatest inimkujudest: poe taga maailma asjade üle arutavad napsumehed
(lk 46), ühiskonnakriitilised pensionärid (lk 41), poolmüstilised metsaga kokku kasvanud vanainimesed (lk 30) jt. Neid ühendab unustus, nad on jäänud kinni kadunud aegadesse, nende keel kõneleb vanadest ja meelest kustunud asjadest (lk 70). Kui ugalasest talumees läheb linna naist otsima, sõidab muutunud maailm temast halastamatult üle, loomulikult põhjaeesti keeles: „Teil puudub õige vaist, mehelik külgetõmme!” (lk 39). Teise tonaalsusega on mälestuspildid esivanematest, kellega seonduvad aegadeülesed väärtused: õiglus, rahu ja harmoonia. Kui hilisema maailma tajust sündinud tekstid kahtlevad korduvalt õnne olemasolus, siis vanavanaema meenutav luuletus „Lihavõtte omgu” on täidetud idülliga: „Lõo laul üle nurmi keväjäste / meele tei rõõmsass. Kõik olli äste. / Lumi mineman, vesi valla. / Kerkude läits mu vanavanaemä, / suurrätt ümbre, Tõostelt alla” (lk 27).
Luulekogu viimastel lehekülgedel tuleb Ugandi justkui teadvusele ning hakkab värsket elujõudu välja näitama: higi söövitab aja läbi (lk 68), kohanimed teevad häält (lk 69) ning hääbumise nukrus ja kaduvikuhirm taanduvad, kui hoida hingepidemest, s.o luulest (lk 72). Tõenäoliselt on ka võõras välde tagumise kaaneni jõudes täitsa omaks saanud, ilma et selleks peaks isegi ugalane olema.
Mats Traadi tartukeelne luule süstib kliinilisse surma langenud keele ja maastiku veeni adrenaliini ning elu hakkab uuesti võssa kasvanud teeradadel voolama. Suuresti unenäolisusse kadunud Ugandit peab küll aeg-ajalt väljastpoolt ellu tagasi kutsuma, kuid niikaua kui päästjaid jagub, ei kao tema elumärgid kuhugi.