Argentinas sündinud ja Buenos Airese ülikoolis ajalugu tudeerinud Laclau alustas juba varakult poliitilise aktivistina sotsialistliku partei rahvuslikus vasaktiivas (PSIN). „Ma polnud kunagi dogmaatiline”, on ta hiljem meenutanud, „isegi noil algusaegadel üritasin ma alati segada marxismi millegi muuga.” Iseäranis huvitas teda 1946. aastal Argentina presidendiks tõusnud Juan Peróni juhitud populistlik liikumine, nn peronism – tänase päevani mõjukas nähtus, mille mõtestamise juurde Laclau korduvalt tagasi pöördus. Ta hakkas tegelema ajalooliste lähenemistega ühiskondlikule marginaalsusele, millega jäi silma briti ajaloolasele Eric Hobsbawmile, kelle kutsel asus ta 1969. aastal õppima Oxfordi ülikooli. Ootamatu riigipööre Argentinas tegi naasmise kodumaale võimatuks ning Laclau jäi Londonisse. Essexi ülikooli kauaaegse õppejõuna pani ta aluse ideoloogia ja diskursuseanalüüsi koolkonnale, mis tõmbas aastate vältel ligi üliõpilasi üle terve maailma ning leidis arvukalt järgijaid nii akadeemikute kui aktivistide hulgas.
Laclaud tuntakse eelkõige postmarxismi ühe juhtfiguurina, kelle mõjukusele pani aluse „Hegemoonia ja sotsialistlik strateegia” (1985, kaasautoriks tema elu- ja mõttekaaslane Chantal Mouffe). Selles raamatus öeldi lahti traditsioonilist marxismi vaevanud essentsialismist selle eri vormides (majanduslik determinism, klassiline reduktsionism, ajalooline teleoloogia) ning pakuti välja marxismi äärmiselt originaalne süntees poststrukturalistlike mõttekäikudega, mille tulemusel leidis valdavalt kirjandusest ja filosoofiast toitunud „prantsuse teooria” esmakordselt rakenduse poliitilise analüüsi vahendina. Marxismi kriisi, vasakpoolsuse kuhtumise ja neoliberalismi esilekerkimise ajastul õnnestus „Hegemoonial” ärgitada emantsipatoorseid liikumisi taas poliitiliste alternatiivide otsingutele, pakkudes neile uudset teoreetilist sõnavara ja filosoofilisi argumente ühiskondlike protsesside mõtestamiseks. Üldisemas plaanis ongi Laclau tegemisi iseloomustanud poliitilise teooria võtmemõistete (ühiskond, võim, representatsioon, identiteet, ideoloogia, subjekt, populism jt) originaalne ümbersõnastamine tänapäeva arengutendentside taustal.
Laclau ja Mouffe’i teoreetilise läbimurde tähendust vahest kõige terasemalt adunud Slavoj Žižek on rõhutanud, et „Hegemoonia” arendab ühiskondliku välja teooriat, mis põhineb antagonismi mõistel: selle tunnistamisel, et on olemas teatav algne „trauma”, võimatu tuum, mida ei saa sümboliseerida, tervikustada ega sümboolselt integreerida. See ühiskondlik antagonism või sotsiaalne lõhestatus on põhjapanev ja taandamatu; seda pole kunagi võimalik lõplikult lepitada, välja juurida ega surnuks vaikida. Selle traumaatilise võimatuse, olemusliku negatiivsuse ümber moodustubki ühiskondlikkus kui lõpmatu rida lakkamatuid katseid ehitada üles see võimalik-võimatu, alati juba luhtumisele määratud objekt – ühiskond. Pildilist analoogiat kasutades võib öelda, et igasugune ühiskondlik ruum meenutab hollandi kunstniku M. C. Escheri graafikateoseid, kus on  kujutatud tegelikkuses võimatuid objekte. Konks on siin muidugi selles, et seda võimatust on ometi võimalik (kuigi alati vildakalt ja moonutusega) visuaalselt kujutada, sümboolselt esitada, sõnaliselt väljendada – ehk siis diskursiivselt konstrueerida.
Niisiis ei ole ühiskond olemuslikult midagi muud kui representatsiooniruum, mis üha (taas)toodab illusiooni iseendast kui loomulikust ja kaheldamatust tervikust, mis on iseseisev, läbipaistev, kindlapiiriline, mõistusega tabatav ja eksisteerib reaalselt. See tervikut loov ning ühiskondlikkuse tekkeks õieti hädavajalik illusioon saab võimalikuks tühjade tähistajate, nn sõlmpunktide kaudu, mis on oma ebamäärasuse tõttu – sõnad nagu tõde, õiglus, võrdsus, vabadus, rahu, demokraatia jne võivad tähendada kõike ja ühtlasi mitte midagi – suutelised peatama tähenduste katkematut libisemist ja erinevuste lõputut mängu, võimaldades neil pikema aja vältel püsida enam-vähem stabiilses koosseisus. Seda ühiskonna poliitilise ülesehitamise ehk tähenduse sattumusliku konstrueerimise protsessi nimetas Laclau hegemooniaks, mõiste, millest kujunes välja Laclau keskne teoreetiline signatuur.
Puutunud kokku peronismi hämmastava võimekusega mobiliseerida eri klassikuuluvuse ja igasuguse poliitilise suunitlusega inimesi, sai populismi nähtuse mõtestamisest Laclau viimane suur väljakutse. Keskendudes poliitiliste subjektide ja eeskätt rahvalike identiteetide moodustumisele, üritas ta analüüsida neid (retoorilisi, psühhoanalüütilisi, semiootilisi) mehhanisme, mis tingivad „rahva”esilekerkimise kollektiivse tegutsejana. Raamatuga „Populistlik mõistus” (2005) taotlebki Laclau selle levinud poliitilise sõimusõna ülendamist keskseks teoreetiliseks kategooriaks. Tema järeldus on, et populistlikes diskursustes toimiv „rahvas” ei ole kunagi esmane (empiiriline, positiivne, endastmõistetav) antus, vaid on konstrukt: populistlik poliitiline projekt mitte ei väljenda mingit algupärast rahvalikku identiteeti, vaid tegelikult moodustab selle, vastandudes institutsionaalsele võimukorraldusele, mis üritab rahva osalust võimalikult neutraliseerida ja asendada poliitika tehnokraatliku administratiivvõimuga. Oma elu lõpuaastatel oli Laclau ka Ladina-Ameerikas tärganud rahvuslik-rahvalike liikumiste ja valitsuste aktiivsemaid eestkostjaid vastasseisus neoliberaalsete jõudude ja korporatiivsete huvidega, ning teda on valdavalt peetud praeguse Argentina poliitilise peavoolu, nn kirchnerismi mõjukaks ideoloogiliseks mentoriks.
Laclau vaimne pärand peaks puudutama kõiki, kes analüüsivad ühiskondlikke protsesse, kultuurilisi muutusi, normatiivseid arengusuundi ja eetilisi imperatiive, aga ka poliitika tähendust ning demokraatia võitlusvälja laiendamist ja süvendamist. Isaiah Berlini kuulsa jaotuse põhjal – „rebane teab paljusid asju, aga siil teab ühte suurt” – liigitub Laclau kindlasti eriti silmatorkavate siilide sekka. Sest ta oli tõepoolest süstematiseerija, ühe põhjapaneva idee liigendaja, kel õnnestus ehitada üles meie ajastu üks kõige kaalukamaid ja veenvamaid teoreetilisi raamistikke ühiskondlik-kultuuriliste protsesside analüüsimiseks nagu ka neisse sekkumiseks.
„Retoorika, psühhoanalüüs ja poliitika (hegemoonia tähenduses): just selles triaadis näen ma ühiskondlik-poliitilise mõtlemise tulevikku” – nõnda visandas Laclau kümmekond aastat tagasi oma intellektuaalse ettevõtmise programmilise perspektiivi. Tema viimane raamat „Ühiskonna retoorilised alused” ilmub nüüd juba postuumselt veel selle aasta mais. Sügisel ilmub „Avatud Eesti raamatu” sarjas ka tema esseede tõlkekogumik „Antagonism, poliitika, hegemoonia”.