Õunpuu mõlemad linateosed “Tühirand” ja “Sügisball” on tõukunud Mati Undi samanimelistest tekstidest. Üks Õunpuu loodu võlusid seisnebki viisis, kuidas ta ühelt poolt teeb kummarduse vanameistri loomingule ning teiselt poolt hülgab selle, liigub sellelt edasi. Nii nagu “Tühiranna” taandridadeta palavikulisus muundus filmis lakooniliseks avaruseks, nii on Õunpuu säilitanud “Sügisballis” küll Undi loo sõrestiku, kuid ehitanud sellele siiski oma nägemuse. See ei tähenda ainult seda, et tegelased on toodud Mustamäelt ekslema Lasnamäele ja Muuga tööstusaladele. See tähendab ka praegustest inimestest praegustele inimestele esitatud lugu, kus kaheksakümnendad on päästmatult möödas, kuid üksindus on alles.

Niisamuti ühenduvad Õunpuu filmides esmapilgul teineteist välistavad iroonia ja südamlikkus. See avaldub juba kas või filmi pühenduses: kõikidele hella hingega ja nõrga maksaga meestele. Siin aimub Õunpuu tegelaskujude üheaegne kaitsetus ja naeruväärsus. Võib-olla tulenebki üks teisest?

Taustaks udukaltsu all lebav Lasnamäe oma aukliku asfaldi, elektriliinide viltuse noodikirja ja betoonkalosse meenutavate betoonkolossidega, paneb Õunpuu “Sügisballi” inimesed, vilunud inimsuhte invaliidid liigutavalt mõjuma. Ei kurva kuju macho ega püsivalt hirmunud üksikema leia Õunpuu silmis armu, kuid kõigile leiab ta aega. Lisagem siia detailid nagu sai võrkaia vahel, notsumaskiga lasteaialaps, ebaselge hinnaga pornoajakiri supermarketis, abieluettepanek keset prügihunnikuid ning võibki kõnelda “filmielamusest”. Uh, kui lame sõna nõnda liigutava ja tõesena tunduva, praegust aega haavavalt haarava teose kohta.