Miks siis maailmaparandamine pole cool? Miks võitlus õiglasema maailmakorralduse eest pole tore ega seksikas? Kalm ütleb, et me ei soovi ebavõrdsust märgata, ühiskonnakorralduse puudujääkidele osutada ja radikaalselt teistsugust nõuda, sest need „lihtsalt ei paista meile lahedad”. Ja ei paista sellepärast, et enamus mõtleb teisiti. „Suurem osa läänlasi peab tänapäevast segu kapitalismist ja esindusdemokraatiast ainsaks võimalikuks poliitiliseks režiimiks ja paratamatuseks … midagi radikaalselt teistsugust nõuda on – radikaalne. Ja radikaalne olla ei ole lahe.”

See valdava laheduse kontseptsioon jääb siin üpris hämaraks ja oksüümoronlikuks. Kus või millal on enamuse maailmapilt olnud lahe, seksikas, cool? Kuuekümnendail? Tollane vastuseis tarbimisühiskonna ikkele olevat veel lahe olnud. Olgu nii, aga ega need vastuseisjad – üliõpilased ja töölised –, polnud ju ühiskonnas enamus. Domineeriv esteetika, millele vastu seisti, oli enamuse esteetika, tänu sellele see domineeriski. Vastuseisjad olid juba siis radikaalid. Valdavalt.

Esteetika tundubki olevat teemapüstituse võti. Maailmaparandamise häda oleks tänapäeval justkui selles, et vähesed vastupanijad-marginaalid on küll julged, aga ebaapetiitsed, koledasti riides ning nende retoorikat on raske tõsiselt võtta, sest selle vorm on viletsam ja igavam kui domineeriva, läikiva ja ägeda globaalkapitali vinged vidinad, mille ihaldamisest me kuidagi ei suuda loobuda. Võim ja rikkus lihtsalt on seksikamad ja ihaldusväärsemad kui vaesus ja vastupanu. Kogu moos.

Mu meelest on laheduse küsimus maailmaparandamise puhul täiesti kõrvaline.

Maailmaparandamine ei pea üldse olema lahe ega cool. Mis ei tähenda, et see ei saa lahe olla – muidugi saab, aga see pole absoluutselt oluline. Olulised küsimused, mida endalt küsida, on: kas ja miks on vaja parandada? Kui vastus on jah, siis järgmised küsimused on: mida ja kuidas parandada? Ja kõige raskem: kas, mida ja kui palju ma ise olen valmis ohverdama, näiteks oma heaolu ja lahedat äraolemist?

Ja ongi sisuliselt enam-vähem kõik. Võib sõbrad appi kutsuda ja otsast parandama hakata, vormile ja läikele liialt tähelepanu pööramata. Tee oma parim ja ära põe, nagu Morrissey laulab.

Pole see establishment’i retoorika ka nii tugev ega läikiv midagi, et seda peljata või uskuma jääda. No näiteks igasuguse kriitika tembeldamine igavaks vingumiseks ja halaks ja vandenõuteooriaks või püüd näidata kriitikuid üksikute marginaalsete ullikestena – nüri enesekaitserutiin, kerakalalik kelkimine, mis püüab jätta muljet, et igasugune muutus pole mitte ainult ebalahe, vaid ka võimatu. Haukuge, palju tahate, meie võitmatu karavan ei kortsuta kulmugi. Alternatiivi pole, parem ärge üritage, miski ei muutu iial. Meie oleme igavesed. Nii läbinähtavat heidutustaktikat ei maksa küll tõsiselt võtta ega ise oma võimetust uskuma jääda. Või et teie nooled katavad päikese kinni? Mis seal ikka, eks me võitle siis pimedas.

Erinevalt Kalmust ei loe ma Mariann Tihase errori-loost kuidagi välja, nagu oleks nihilism tänapäeval poliitikast mõtleva inimese ainus mõistlik positsioon. Sain aru nii, et nihilismi tuleks kõnetada, et sellest edasi liikuda, mitte et poliitiline nihilism oleks iseenesest mõistlik.

„Möödunud rahutuste aastal nägime seda, kuidas väljaastumistest tekkinud intensiivsusi püüti kiiresti kanaliseerida, nõnda et leidub neid, kes arvavad, et selle tulemusel ei juhtunud mitte midagi, et rahutused läksid luhta,” kirjutab Tihane. „Aga seda öeldes tuleks möönda võimalust, et midagi siiski juhtus, ainult et see midagi on n-ö „positiivne eimiski”: vahelduseks juhtus tõeline poliitika, sest rahvas otsustas võtta sõna ja selle sõna kadumine mittetõsiseltvõetavatesse hädalahendustesse jaotas reaalselt ümber seda, mis on nähtav, kuuldav ja öeldav”² (minu rõhutused – J.).

Tihase lugu ilmus eelmisel aastal 22. oktoobril. Järgmise kuu jooksul selgus, et midagi oli tõepoolest muutunud. Kuigi Reformierakonna juhtpoliitikute järjekordne vusserdamine ja vassimine oli aastataguse rahastusskandaaliga võrreldes justkui suhteliselt väike, otseselt vaid kitsast kultuuriringkonda puudutav asi, tuli parteil seekord märksa kiiremini ja põhjalikumalt oma viga tunnistada ja taganeda. Moameeste võit. Väike, aga tajutav.

Mis puutub domineeriva korralduse määratud ihadesse, siis neist loobumine ei pruugi kuigi raske olla, kui nad on säärastena ära tuntud. Kas mul on hädasti aifööni vaja? Ei ole. Ja laheduse-iha on täpselt samasugune iha. Cool, eh? Huh-huh.

1 Gustav Kalm, Miks ei ole lahe maailma parandada? – Sirp 27. III 2014

2 Mariann Tihane, Error. Error. Does not compute. – Müürileht, 22. X 2013.