Ligi 2,5 miljonit inimest elab New Yorgis otseselt üleujutusohu alal. Samuti paikneb 39 vedelkütuseterminali 52st üleujutusohtlikul alal. 3. aprillil tutvustati arhitektide töö tulemusi. Need peaksid linnaelanikke tuleviku kliimaüllatusteks ette valmistama ja ühtaegu tõstma nende teadlikkust kodupaiga jätkusuutlikkuse osas.
Arhitektuuribüroodest osalevad projektis Bjärke Ingels Group (BIG), HR&A Advisors koos Cooper, Robertson & Partnersiga, Interboro meeskond, Massa-chusettsi tehnoloogiainstituudi grupp (koosseisus MIT Center for Advanced Urbanism ehk CAU, ZUS ja Urbanisten), Office for Metropolitan Architecture ehk OMA, Pennsylvania ülikooli disainikool (PennDesign) koos maastikuarhitektidega OLIN, Sasaki/Rutgers/Arup, SCAPE tiim, WB unabridged koos Yale ARCADISe grupiga ning WXY/WEST8.
Näiteks BIG on lahendusena väl-ja pakkunud kümne miili pikkuse „riba”, mis keerdub suure U-na ümber Manhattani lõunaosa (57. läänetänavast lõuna poole Battery parki, sealt edasi 42. idatänavani), et kaitsta topograafiliselt madalamat saareosa nii merelt tulevate tormide kui maailmamere veetaseme järjepideva tõusu eest. BIGi arendus on jaotatud kolme tsooni ja pakub linnaehituslikult mitmekesist sotsiaalprogrammi, kus on mõeldud ka rajatise keskkonnamõjule ja majanduslikule tasuvusele, nii et veeäärne ala jääb endiselt avalikku kasutusse. Praeguse rannavalve hoone asemele on BIG ette näinud meremuuseumi, mis toimib nn tagurpidi-akvaariumina. Positiivsena mõjub see, et lahenduses püütakse võimalikult palju ära kasutada senist taristut (kiirteid, raudteetamme jpm), aga ka sotsiaalset infrastruktuuri ehk naabruskondade kokkuhoidmist.
MIT CAU, ZUS ja Urbanisten rõhutavad oma ettepanekus linna tormivee kanalisatsioonisüsteemi täiustamise olulisust, et tulvavesi taas linnast ära saada. Nad teevad muu hulgas ettepaneku tormivee reservuaari, aga ka tõstetud jalakäigusildade ehk n-ö evakuatsiooniteede rajamiseks. Seevastu SCAPE’i töögrupp teeb ettepaneku veealuste lainemurdjate „pärlikee” väljaehitamiseks Manhattani ümber.
OMA büroo soovitab – üsna ootuspäraselt – Amsterdami kogemusest õppida, aga ka tõsta elanikkonna teadlikkust orkaaniohtudest: tõhusam infovahetus ja suhtlus on üks vahendeid, mis aitab elanikel ohu korral olukorraga jõudsamalt hakkama saada. OMA soovitab tähelepanu pöörata ka sellele, et John F. Kennedy lennujaam Jamaica lahe ääres on üleujutustele aldis. Prognooside kohaselt on New Yorki lähikümnendil kolimas veel miljon inimest – tuleb läbi mõelda, kuidas tagada see, et nad asuksid elama turvalisematesse linnaosadesse. OMA arvates tuleb linna arengut suunata veelgi suurema kompaktsuse suunas just neis linna piirkondades, mis on oma asendi, topograafia jm omaduste tõttu kliimamuutustele vastupidavamad.
Üsna tõenäoline on see, et New Yorki tabavad orkaanid jt sealsete inimeste elus ebamugavad loodusnähtused on tulevikus üha sagedasemad ja ilmselt ka „tormilisemad”, mistõttu on nende kahjustuste likvideerimise kulud ka üha suuremad. Kliimamuutuse ja sellega kaasnevate ohtudega toimetulekul osutub küllap määravaks linna – eriti, kui selleks on New York – võimekus täiustada oma haldus-, kindlustus- ja kommunikatsioonimehhanisme.
Projekti „Taastustööd disaini abil” algatas orkaan Sandy kahjudest põhjustatud taastustööde üksus (Hurricane Sandy Rebuilding Task Force), mis teeb koostööd USA elamu- ja linnaehituse osakonna (US Department of Housing and Urban Development ehk HUD), New Yorgi ülikooli, linna kunstiühingu (Municipal Art Society), regionaalplaneerimise ühingu ja Van Aleni arhitektuuriinstituudiga. Projekti toetavad teiste seas mitmed erafondid.