Nii kõlab James Gray mängufilmi „Immigrant” sisututvustus, vähemalt filmi esimese poole oma. „Immigrant” pakub huvitava vaatemängu, sest on korraga täiuslikult teostatud tänapäevase sõnumiga retrofilm ning pungub vihjetest eelmise sajandi filmi- ja kultuuriloole – ja seda kõike ometi ilma liigse epateerimiseta.
Juba filmi alguskaadrites tervitab kinopublikut Vabadussammas, paraku küll seljaga vaataja poole, ja seljaga ta filmi peategelase poole sisuliselt jääbki. James Gray filmide peategelasteks on seni alati olnud slaavi päritolu autsaiderid, kelle perekonnasidemed osutuvad ometigi nii tugevaks, et kisuvad kangelase raudse haardega maadligi.
Unistustel pole kombeks täituda, reaalsus näitab koha kätte. Nüüd on filmi keskmes poola päritolu naine, kes on oma õe ja Ameerika unelma nimel valmis kõigeks, sest kuidagi on vaja ju ellu jääda. Marion Cotillard kannab suure osa oma rollist ette poola keeles, mille autentset kõla on suuremal osal publikust ilmselt raske hinnata, aga see polegi kõige tähtsam. Cotillard’i nägu on osa filmi läbivast ikonograafiast, mis algab ebasõbraliku Vabadussambaga ja saavutab haripunkti Ewa monoloogiga pihitoolis, kuhu poolatar oma alandusterikkal teel lõpuks jõuab.
„Immigrant” pole siiski lugu ühe naise õnnetuste rajast, film on oma olemuselt midagi pastiši ja hommage’i vahepealset. Ewa kannatusi oleme me näinud juba sajanditagustest filmidest, kõige tuntum on ehk D. W. Griffithi „Murtud õied ehk Kollane mees ja tüdruk” („Broken Blossoms or The Yellow Man and the Girl”, 1919). Temasugused naised alustasid Sonja Marmeladovana ja lõpetasid õde Carrie’na, sest XX sajandi naise peamiseks relvaks sai tema enesealalhoiuinstinkt. „Immigrant” räägib ellujäämisest, ükskõik mis hinnaga. „On see siis patt?” hüüatab filmis Ewa, kelles puudub ohvrimentaliteet, hoolimata tema Kolgata teest.
Ewa käskijaks, hukutajaks ja lõpuks ka päästjaks on vodevilliteatri impressaario Bruno, kes on meelalahutajana erakordselt sarmitu, kuid sutenöörina äärmiselt andekas. Ühes stseenis rivistab ta kõik oma „näitlejatarid” üles silla alla, kus esitleb neid mööduvatele härrasmeestele kui „linna rikkaimate meeste langenud tütreid”. Ka tema müüb Ameerika unelmat, üsnagi tulemuslikult sealjuures. Brunogi on autsaider. Tal on Ewaga võrreldes lihtsalt see edumaa, et erinevalt naisest jõudsid tema vanemad USAsse veidi varem. Ajad on teised: naiste valimisõigus ning alkoholikeeld on filmi aegruumis kestnud vaid aastakese. Inimkaubanduse mõiste defineerinud Palermo protokollini on veel ligi kaheksakümmend aastat aega. Bruno paneb Ewale ühes oma lavastustest pähe krooni ning saadab ta purjus härrasmeeste ette lavale Lady Libertyna. Ainsa mehena on Ewa aitamisest huvitatud maagiakunsti valdav Emil, kes virvendab taamal justkui õukonna narr ja kellele vürst Bruno on valmis iga kell nuga andma.
Hea tunnetusega tehtud ajastufilm ei ole tegelikult meie kinodes väga sage nähtus: päris kindlasti mitte säärane, kus tunned ära nii Chaplini kui Coppola, Griffithi või Leone, kuid mis kõigist viidetest hoolimata (ning ka neid teadmata) moodustab omaette terviku. Gray on Bruno teatripealiku kõrvalosasse angažeerinud Jelena Solovei, keda siinne publik tunneb Nikita Mihhalkovi „Armastuse orja” („Raba Ljubvi”, 1976) peaosalisena. Iseenesest tähtsusetu fakt, mille teadmine lisab siiski filmile mingi imeõhukese lisakihikese: on ju tegu näitlejaga, kes astus üles väga olulises filmis, mis oli oma loomu poolest austusavaldus paljudele teistele filmidele. Nii Cotillard kui Phoenix teevad meeldejääva rolli, kompenseerides oma mänguga ehk stsenaariumi mõningast „kõhnust”. Režii on aga kindlakäeline, tüübid valitud oskuslikult ja operaatori- ning kunstnikutöö omaette imetlust väärt.