Mari-Liis Lill ja Paavo Piik on loonud lavastuse, kasutades Eestis harvaesinevat verbatim-meetodit, mis on üks dokumentaalteatri loomise viise (verbum – lad k sõna, pelk kõne; verbatim – ingl k sõna-sõnalt). Lill ja Piik tegid eelmisel aastal 21 intervjuud peamiselt kahekümnendates ja kolmekümnendates aastates inimestega, kes on põdenud depressiooni ja sellest (enam-vähem) tervenenud. Intervjuudes rääkisid erisuguse taustaga inimesed oma eluloo lapsepõlvest kuni praeguse hetkeni, analüüsisid depressiooni põhjusi ning kirjeldasid haiguse kulgu, keskendudes eelkõige siiski tervenemisele.
Sellisel viisil kogunenud materjal kirjutati üles sõna-sõnalt, täht-tähelt, jäeti sisse kõnekeele poolikud laused ja parasiitsõnad. Tuhat lehekülge materjali toimetati sajaks leheküljeks, kahes teatris korraga mängitavas lavastuses räägitakse kokku neljateist lugu. Ka vormiliselt on lavastajad Lill ja Piik teinud midagi erilist: nad on loonud samal meetodil kaks erisugust lavastust kahes teatris, mida mängitakse sama kuueliikmelise trupiga üheaegselt Eesti Draamateatri väikses saalis ja Tallinna Linnateatri Taevalaval. Trupp liigub kahe teatri vahel, ent kuidas täpselt, on põnevam teatris ise järele vaadata.
Mis on verbatim-teater? Verbatim-teatri buumist võib rääkida 1990. aastatest alates. Eelkõige ingliskeelses teatriruumis, kuid ka mujal on selline dokumentaalteatri meetod kõikvõimalike teemade lahkamisel üsna levinud. Eestis on dokumentaalteatri meetodeid rakendanud eelkõige Merle Karusoo. Mõne üksiku erandliku tegija võib veel leida ning mõnes lavastuses võib täheldada ka dokumentaalteatri elemente, kuid mingist dokumentaalteatri laiemast levikust Eestis rääkida ei saa. Seda erilisem ja ka riskijulgem on Lille ja Piigi ettevõtmine.
Dokumentaalteatrit iseloomustab tegelemine allasurutud kogukonna teemadega, mida näeme ka „Varese” ja „Haraka” lavastuses: sellistes lavastustes käsitletakse teemasid, mis ei ole iga päev ajalehtede esiküljel või õhtustes teleuudistes, teatritegijate eesmärk ongi varjatud probleemidele tähelepanu pöörata. Teame, et depressioon on töövõime kaotuse üks peamisi põhjusi kogu maailmas, kuid haigusele otsib abi vaid umbes kolmandik haigestunutest. Seega, üks dokumentaalteatri – ka Lille ja Piigi lavastuse – eesmärke on anda publikule laiemaid teadmisi probleemist ning osutada konkreetsetele lahendustele.
Verbatim-meetod on seotud eelkõige kogukonna- ja mäluteatriga. Kogukonnateatris kuulatakse inimesi, keda muidu ei kuulata, ning räägitakse asjadest, millest muidu ei räägita. Oluline on ka, et Lille ja Piigi lavastus jäädvustab inimeste eluloo ning vaatleb hetkeseisu. See on omane mäluteatrile ning sellest kasvab välja üldistus meie aja ja inimeste kohta.
Tuleb tunnistada, et lavastuse teksti lugedes hakkas mul silme ees jooksma välismaal nähtud verbatim-teatri peavool: rääkivad pead peamiselt mustas ruumis, kus näitlejad edastavad teksti enamasti otse publikule, lugedes seda mõnikord ka paberilt, ning lava tagaseinas jookseb kommentaari või lisainfoga video. Selline mõneti tume ja staatiline (kuid mitte tingimata igav) pilt silme ees, mõjus Tallinna Linnateatri Taevalavale paigutatud hele, peaaegu hüperrealistlikuna mõjuv kahekorruseline maja laval veidi võõristavalt, kuid lavastuse struktuur ja toon kehtestasid end kiirelt.

Monoloogid ja vaheklipid. Mõlemad lavastused on sarnase, kristalselt selge ülesehituse ning isegi ootamatult selge sõnumiga. Küsisingi endalt: kas mitte liiga selge? Pigem pooltoonide usku teatrivaatajana mõjus ülim selgus mõneti eemaletõukavana, kuid see märkus kehtib eelkõige Tallinna Linnateatri „Haraka”-lavastuse lõpu kohta. Lausa ehmatavaltki pöördus kunstiteos teraapiaks ning siin võib rääkida lausa rakendusteatrist: teatrist, millel on kunstiväline eesmärk ehk teatrist eesmärgiga ravida publik depressioonist terveks. Ma ei ole kindel, kas selline pöörak on õigustatud. Seejuures, lavastajad ütlevadki, et neid ei huvita selle teema puhul mitte küsimused, vaid vastused. Seega on ehk ka kohatu kallistamist ja näitlejate koos hüplemist etenduse lõpus ette heita. Lavastajate deviis ongi: see on lavastus depressioonist, kuid mitte depressiivselt. Huvitav, et kuigi Eesti Draamateatri „Varese”-lavastus on oma sõnumilt hillitsetum ega osuta nii otsesõnu tervenemisvõimalustele, siis kuulsin just sealse etenduse vaheajal publikut omavahel arutamas, et „see on üks terapeutiline lavastus”.
Veel lavastuste struktuurist. Etenduses esitab iga näitleja ühe monoloogi. Tekst kantakse ette täpselt nii, nagu intervjueeritavad seda tegid, seega kuuleme lavalt eesti keele praegust seisu – ja see on omamoodi väärtuslik varamu. Keeleuurijal hakkab huvitav: teadsime ennegi, et noor eestlane pikib oma kõnesse anglitsisme ja inglise keelt, nüüd aga kuuleme seda lavalt kõrvatorkavalt ehedalt!
Näitlejate esitatud haaravaid ja kriipivaid monolooge eraldavad n-ö vaheklipid: video, sketš, füüsiline etüüd, laul. Just nende vaheklippide kaudu ilmneb verbatim-teatrile muidu mitte eriti omane nutikas, teatraalne läbilavastatus. Peaaegu kõik need klipid on põhjendatud ja vaimukad, leevendades monoloogide raskuspinget, mõned neist on mõnusalt mõttetegevust pakkuvalt tinglikud. Mõlemale lavastusele on leitud ka läbiv motiiv Eesti „audiovisuaalsete tüvitekstide” varamust, mis tabab vähemalt mind kui tegijate põlvkonnakaaslast otse … – aga seda ma ei oskagi öelda, kuhu. Mingit kohta sisemuses. Nii kui kõlavad esimesed noodid Sven Grünbergi „Naksitrallidest” või ilmub esimene mustvalge sekund „Kevade” filmist, toimub sees mingi liigutus – millegi äratundmine. Lisaks tunnetuslikule otsekontaktile haakuvad valitud lõigud ka struktuurselt ja temaatiliselt lavastustega.

Maja ja tuba. Omaette huvitav analüüsiteema on aga lavastuste erinev vastuvõtt nende erisuguse visuaalia tõttu: see on teatriuurijale mõnus maiuspala ning näitab ilmekalt, milline mõju on kunstnikutööl. Kunstnik Nele Sooväli on valinud stsenograafilised lahendused väga täpselt vastavalt lavastuste taotlustele. Lavastuste üldine idee ja sõnum on küll sarnane, kuid näha on ka lavastajate-kunstniku soov, et need ei oleks üks ühele samad. Tallinna Linnateatri juba mainitud teraapiaseansilikule variandile on Nele Sooväli loonud äärmiselt sobiva, ka väikest üllatust sisaldava kujunduse. Armas, pastelne, pehmete mänguasjadega turvalisust õhkav lapsepõlvekodu loob ainuõige fooni selleks, kuhu lavastusega lõpuks tahetakse jõuda. Mulle oli selline kujundus liiga selge ja ühene, mida rõhutasid lavastuse lõpus käest kinni täiesti üle võlli kepslevad Britta Soll ja Robert Annus.
Seevastu Eesti Draamateatri tinglikum kujundus ärgitas vaatajat rohkem kaasa mõtlema ja ise tähendusi genereerima. Väikese saali laval olid üleelusuurused toolid ja laud, millel hiigelveeklaas hiidkõrrega, mis pole küll iseenesest eriti originaalne lahendus, kuid lavastuse kontekstis toimis siiski täpselt ja põnevalt. Muidugi on sellise kujunduse esmane ülesanne näidata tegelasi laval tillukestena. See mõte aga haakus hästi ühes monoloogis välja öelduga, et kui sulle tundub, et su probleemid on maailma kõige suuremad, siis mine õue ja vaata tähti ning saad aru, kui imetilluke ja tähtsusetu sa oled. Lisaks suuruse-efektile lubab selline kujundus ka misanstseeniliselt märksa põnevamalt ruumi lavastada kui realistlik tuba, kuigi ka seal, Tallinna Linnateatris, tuuakse sisse dünaamikat: ringi sõidab mängurong, näitlejad mängivad padjasõda või poevad kappi peitu. Kuid siiski, Eesti Draamateatri „Vares” on dünaamilisem, hoogsam, näitlejad saavad istuda hiigeltoolidel, lamaskleda hiigellaual ja ronida mööblil. Ning ka vaatajat ootab sealse lavastuse lõpus väike kujunduslik üllatus.

Mäng. Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri nooremapoolsetest näitlejates
t koosnev trupp on ühtlaselt tugev. Mõjub kindlasti ebaõiglaselt, kuid annan siiski kiusatusele järele ja tõstan esile Robert Annuse mängu mõlemas lavastuses. Tema ümberkehastumisvõime on tõesti uhke (seda on vaatajad näinud muidugi varemgi, meenub kas või erakordne roll Uku Uusbergi Vanemuise lavastuses „Karjäär”). Eesti Draamateatri „Varese”-lavastuses mängib Annus noort vene poissi, kes räägib eesti keelt küll ladusalt, kuid vigadega. Võib vaid aimata, kui keeruline on täpselt järele aimata ja esitada vigast emakeelt. Tulemus on aga suurepärane. Jah, koomiline, kuid just parajal määral, sest ka lavastajate eesmärk on ju avada depressiooni kui teemat pigem õhuliselt kui sügavmustalt. Tallinna Linnateatri „Haraka”-lavastuse parima stseeni esitab minu arvates samuti Robert Annus: kuigi ka tema monoloog oli esitatud äärmiselt elegantselt, siis eelkõige võlus n-ö vaheklipp – sõnatu füüsiline stseen, kus kodus masenduses istuv ängistatud tegelane püüab vaigistada raadiot, kust kostuvad järjest ja järelejätmatult kõik maailma masenduslaulud Metallicast Radioheadini. Annuse tegelane peab lõpuks painava raadio eest põgenema kummutisse.
Trupp mängib ühtlaselt ja valitud stiil on veenev. Verbatim-teatrit võib laval mängida täiesti nullstiiliga, teine äärmus on teravdatud karakteritega ülemängimine. „Varese”-„Haraka” trupp on valinud kesktee. Mängustiil on pigem hillitsetud, kuid siiski piisavalt põnev ja vaatajatel on, mida vaadata, ka näitlejatöös: väikeste vahenditega luuakse eripärased karakterid. Kõikidel näitlejatel on oma isikupärased võtted, millega mängida inimese lugu ehedaks.
Seekordsete uuslavastuste puhul pole kahtlustki: tegijad on loonud midagi, mis on neile eluliselt oluline ja see kandub ka publikuni. Leian, et lavastusmeetodi valik õigustas end täielikult ning dokumentaalteatri usku inimesena loodan väga, et Eestis hakatakse järjest rohkem selliste võtetega katsetama. Dokumentaalteater on ehe ja päris. Päris inimesed. Päris probleemid. Päris lahendused, kui soovite. Ei mingit Johni ega Smithi, kes ajavad kuskil kaugel omi asju.