Paradoks on näilikult mõistusvastane väide või nähtus. Näiteks majandusloogikast lähtuv parempoolne kultuuripoliitika, mille kohta kultuuriminister Urve Tiidus arvab Sirbi avaintervjuus: „Kui ta oleks nii väga võimatu, siis poleks ju Reformierakond saanud nii pikalt kultuurivaldkonda juhtida”.
Tõesti, kui jätta kõrvale kaks aastat, mil kultuuriminister oli Raivo Palmaru, on Reformierakond Eestis kultuuri ohjanud 1999. aastast ning kultuuripoliitika peamiseks mõisteks on kujunenud loomemajandus. Paradoks seegi, või nagu väidab produtsent Andrus Raudsalu: „Mulle tundub, et riiklikus kultuurijuhtimises mõeldakse umbes nii, et lükkame mingid mehed sinna loomemajandusse, siis on kõik korras. Küll nad ennast ise ära majandavad. See on ju tegelikult täiesti vale. Enamik Eesti filmitootjaid ei ole mingid loomemajanduse ettevõtjad.”
Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus on rahastanud Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest vald- ja piirkondlikke arenduskeskusi 2009. aastast. Sirp uuris, millised on keskuste endi meelest olnud nende senised suuremad edulood ning mis takistanud plaanide elluviimist – peale bürokraatia, mis Euroopa Liidu vahenditega niikuinii kaasas käib. Võib nõustuda Eesti Muusika Arenduskeskuse juhatuse esimehe Marje Lohuaruga: „Väga oluline on loomingulise tegevuse ja majanduse tasakaalu saavutamine. Tasakaalupunkt erineb valdkonniti ja selle leidmine nõuab terviklikku lähenemist. Nii mõndagi  rahvuskultuuriliselt tähtsat sündmust ei saa tõlgendada ja hinnata (üksnes) loomemajanduse seisukohalt. Seejuures jääb ärimaailmaga koostöömudelite  arendamine ja majandusliku lisaväärtuse toomine kogu kultuurivaldkonnas üheks loomemajanduse eesmärgiks.”
Paradokse jagub kultuuris mujalegi kui poliitika. Jaanus Kulli arvab, arvustades Rakvere teatri lavastust „Uno Bossa ehk Uno Loobi seitse elu”, et „Uno Loop oleks natuke justkui Saatpalu joonistatud mees”, kelle elu küll loominguliselt tiine, kuid kõrvaltvaatajale elulooliselt ehk isegi sündmustevaene.
Arno Tamm tunnistab Raul Kelleri näitust „attahk/motattahk” analüüsides, et see pani ta esiti tundma end veidi lollina, sest ei vastanud absoluutselt tema ootustele, nentides samas: „Usun, et kui kunstnik suudab ületada oma harjumuste pagasi, olgu selleks siis materjal ja tehnika või teema, sunnib ta seda tegema ka oma kunsti vastuvõtja. Uue väärtuse loomiseks tuleb väljuda mugavustsoonist, olla valmis ka ebaõnnestumisteks ning raskusteks.” Viimane kehtib ehk ka loomemajanduse kohta.