Vaikuse ja bossa piiril
Proov saab läbi. Saal hingab välja. Unerežiimil mikrofonid imavad endasse tihedat vaikust. Loomingukonkurss, mille laureaate kohe algav kontsert ridamisi kuuldele toob, pole pelgalt Naissoo jälg muusikas, vaid palju enamat: kosmiline kiirendi, mis saadab orbiidile noori heliloojaid ja artiste – ning seda juba kolmkümmend aastat järjest.
Pärast sõnalist sissejuhatust ja pisukest instrumentaali saabub lavale Helin-Mari Arder, Teet Raik kaasas, ja esitab bossa nova. Nad täidavad saali ülidelikaatse piano’ga. Suitsuhämuse vokaali sordiiniga vibraato surub publiku istmeisse. Üle kümne aasta vana laul küsib ühtäkki lihtsaid asju, mis katavad retoorilise glasuuriga kogu viimaste nädalate välispoliitika: „Kas on mõtet meil mõelda, kui teame, et maa­ilmas palju on mõtlevaid hulle?”. Küsimus kordub mantrana. Ahto Abner ja Heikko Remmel saatebändist seisavad pimeda lavasügavuse sinises kumas, käed rinnal vaheliti, nagu läheks kohe kakluseks.

Kogu maailm ühes taktis
Laura Junsoni puhul Klassikaraadio helisalvestustehnikast enam ei piisa, sest teda peab nägema: kõrgelaubalist, oranži peaga, üleni mustas, stretšide napp lõige järgimas liivakellafiguuri. Junson esitab mõneti teistsuguseid küsimusi kui Helin-Mari Arder: „Kas sa kuuled mu häält?”. Ta pikad noodid lõpevad pulseerivas lainetuses. Ja see on õigupoolest just see svingikomponent, mida Naissoo naisvokalistidelt enim ootas, kui neilt eesti rahvalaulude džäss­interpretatsioone välja pigistas.
Abraham’s Café segab džässi sisse peale folgi veel ashkenazi juutide klezmerit ja saab tulemuseks Lähis-Ida früügiakokteili, kus Euroopat vaid tilgake – pisut boolerot ja pisut i’t, Pürenee poolsaare flamenko-plaksu. Buenos Airese tangoatmosfäärid põimuvad Beiruti õhtutega selles loos, mis tegelikult on üksainus attacca osadega suurvorm, pealkirjaks „Los pescadores”. Orientaalkoloriidi eest vastutab üsna arvestatavas mastaabis Joonas Pärn oma pooliku pirni kujulise oud’iga, mille kohta Somaalias öeldakse kaban ja Iraanis barbat ja mis on loomult tõeline rahvaste sõpruse atribuut.

Uue ajastu sulam
Tuuli Velling tõmbab džässile joone alla, sest Velling on popstaar – hingelt, vokaalilt ja lavaliselt liikumiselt. Motoorikast koos helifaktuuriga saab ühtne monoliit ning Vilgats paigutab oma taustavokaali vahetult Vellingu oma sisse. Hetk enne seda, kui Power Play oma elektrijaamaga lavale kolib, jõuab Vilgats veel laulda Naissoo „Neil päevil polnud algust”, keerates ette täiesti teise palge – hästivoolitud svingi, täis dünaamikat, veerandtoone ja nüansse.
Ent siis tuleb Power Play meeskond oma vahelduvate taktimõõtude, omavahel kontrasteeruvate teemade ja trummisoolode polümeetriaga. Nad kompavad läbipaistvust, sünkroonsust, tämbreid ja matemaatika piiri. Nad teevad fusion’ist religiooni – sellise, millesse ehk Naissoo oleks valmis olnud uskuma, aga mida toona polnud veel olemaski.