Mõned markantsemad näited. Chang alustab kõige fundamentaalsema vastuväitega: vaba turgu kui sellist pole olemas ja pole kunagi olnudki. Ei pea just väga tähelepanelikult turgude toimimist jälgima mõistmaks, et kõik turud põhinevad alati kokkulepetel, reeglitel ja seadustel. Ka need turud, kus riigil puudub igasugune roll (nt börsid olid kunagi puhtalt erasektori nähtus), põhinevad reeglitel ja kokkulepetel (kuidas, kes, millega kaubelda saab). Ilma kokkulepeteta ja reegliteta ei ole turg võimalik.
Nende kokkulepete kohta, mis puudutavad laiemat ringi inimesi, kasutame aga ühte teist sõna – poliitikat. Chang väidabki, et igasugused turud on alati poliitiliste kokkulepete tulemus, mitte vääramatute majandusseadustega ette kirjutatud. Kõik ülejäänud 22 asja tulenevad turu olemuse (erinevast) mõistmisest. Selle ilmselt üheks kujukamaks näiteks on meie palga ja panuse suhe. Chang kasutab siinkohal Erik Reinerti 20 aasta eest kuulsaks kirjutatud näidet: kui vaatame bussijuhti New Dehlis ja Stockholmis (Reinert võrdles Norra ja Haiti bussijuhte), siis nende sissetulek erineb mitu korda (Changi järgi 2009. aastal ligi 50 korda). Ometigi on selge, et Stockholmi bussjuhi panus ega tootlikkus ei saa kuidagi nii palju erineda New Dehli bussijuhi omast. Palk, eriti teenindussektoris, sõltub väga palju keskkonnast ning kontekstist – ja jällegi poliitilistest kokkulepetest (nagu miinimumpalk, kollektiivleping, aga ka palju muud). Paljude inimeste palk ei sõltu kuidagi sellest, kui palju nad töötavad ja pingutavad, vaid hoopis laiematest ühiskondlikest kokkulepetest.
Neoliberalismi järgi ka tagavad makromajanduslik stabiilsus ehk väike inflatsioon ja tasakaalus riigieelarve stabiilse arengu. Chang näitab, kuidas stabiilsusele orienteeritud majanduskeskkonnas tekkis viimasel paaril kümnendil märkimisväärne globaalne ebastabiilsus, mis päädis 2008. aasta majanduskriisiga. Makromajanduslik stabiilsus on pelgalt majanduspoliitika üks osa ning kui riik ennast muudes valdkondades pidevalt tagasi tõmbab (majandust dereguleerib), võib erasektori kiire võlakoormuse kasvu tõttu olla tagajärjeks hoopis ebastabiilsuse kasv.
Viimast on neoliberaalsel ajajärgul paljuski kütnud finantssektori innovatsioon (tuletisinstrumendid).
Kui neoliberaalid väidavad, et finantssektorit ei tohiks rohkem reguleerida (nt suuri panku lammutada), sest siis väheneb selle sektori efektiivsus (mis tähendaks kallimaid laene majade ostmiseks, investeerimiseks), siis Chang näitab, et finantssektor on praegu liiga „innovaatiline“, et seda kuidagi mõistlikult juhtida ja reguleerida. Seetõttu ei hooma ka tuumafüüsika doktorikraadiga inimesed kõiki finantsturgude omavaheliste riskide ja seoste rägastikku, rääkimata lihtsurelikest pankade juhtkondades ja finantsinspektsioonides. Efektiivsena näiv finantssüsteem võib osutuda ebastabiilseks ja pikas perspektiivis ka ebaefektiivseks.
Neoliberaalid on sügavalt veendunud, et valitsuse tööstuspoliitika (nn võitjate valimine – millist tehnoloogiat ja firmat toetada ja millist mitte), lõpeb peaaegu alati korruptsiooni soos. Kui loete seda artiklit ükskõik millise nutitelefoniga (rääkimata arvutist), siis teete seda mitmete valitsuste aastakümneid „karvase” käega toetatud alus- ja rakendusuuringute toel. Nii iphone kui Samsungi jt nutitelefonid on täis tehnoloogiaid, mida on finantseerinud valitsused (alates internetist ja GPSist kuni puutetundlike ekraanide ja SIRIni välja).1 Riigi võimekus innovatsiooni toetada on piiratud mentaalsete barjääridega, mitte mingisuguste turu- või moraalireeglitega.
Viimane asi, mida te Changi arvates ei pruugi olla kuulnud kapitalismi kohta, on see, et heaoluriik ei olegi antikapitalistlik. Tõepoolest, ajaloole toetudes on kerge näidata, et nii Saksamaal XIX sajandi lõpus esile kerkinud kui ka Põhjamaadel 1970ndatel täiustatud heaoluriik on üks üdini kapitalistlik sünnitis, mille loomise taga olid sageli ettevõtjad ja Saksamaa puhul ka konservatiivsed poliitilised jõud. Heaoluriik on, nagu Chang seda nimetab, töötava inimese pankrotiseadus ehk regulatiivne keskkond, mis lubab võtta töötajatel riske (sünnitada lapsi, vahetada töökohta, ümber õppida, tarbida ka siis, kui olete haige, jne), ilma et peaks homse päeva pärast muretsema. Masstarbimine on võimatu ilma heaoluriiklike lahendusteta. Pealegi tugevdab heaoluriik konkurentsi. Ka see ei ole keeruline mõte: kui paljud lapsed kannatavad vaesuse all, ei saa raha puudumise tõttu osaleda huvialahariduses või käib nende kodukool alla, siis on ju loogiline, et majanduslikus mõttes jääb potentsiaalseid insenere, tarkvaraarendajaid, kirjanikke jt vähemaks. Ja me oleme kõik seetõttu vaesemad.
Kui Changi teesid kokku võtta, siis on kapitalism seda nägu, mida me näha tahame. „Meie tahame” tähendab poliitilisi valikuid. See, kuidas meie majandus toimib, ei tulene määramatutest turuseadustest, vaid poliitilistest valikutest, mida oleme teinud või vähemalt aktsepteerinud. Kui meile ei meeldi meie majandus, saame selles süüdistada ainult oma poliitilisi valikuid.

Pika habemega lugu
Loomulikult ei ole Chang esimene, kes selliste teesidega on välja tulnud. Majandusteadus oli oma algusaegedel suuresti suunatud kapitalismi kritiseerimisele eesmärgiga seda parandada. Harvardi ülikooli raamatukogu töötaja Kenneth Carpenteri avaldas 1974. aastal ühe tähelepanuväärse kataloogi, kuhu koondas enne 1850. aastat ilmunud majandusteaduslike raamatute bestsellerite nimekirja.2 Carpenteri nimekiri on täis merkantilistlikke ja kameraalteaduslikke kirjutisi, millest paljusid võib pidada temaatiliselt Changi eelkäijateks. Nagu on näidanud Erik Reinert, kellele Chang nii selles kui oma eelmistes raamatutes ehk isegi lubamatult palju tänu võlgneb, on vabaturu ideoloogia valitsenud majandusteadust selle 500aastase kestmise jooksul kokku heal juhul pool sajandit.3 Sellest poolest sajandist lõviosa meie eluaja jooksul, mistõttu tunduvad meie majandusteaduslik eruditsioon ning haare eriliselt kitsad. Nii näitab ka Chang, kuidas näiteks Marx mõistis, kui oluline on piiratud vastutus kapitalistliku ettevõtluse arengule, kuid Adam Smith pidas seda kehvaks lahenduseks. Teatavasti ei olnud aga Marx marksist ja Smith kasutas tänaseks kurikuulsat vabaturu ideoloogia nähtamatu käe metafoori oma raamatus vaid korra, nimelt lõigus, kus räägitakse miks eelistame kodumaist tööstust välismaisele – ostes kodumaist toodangut kasvab meie kõigi heaolu. Seega, kui ideoloogilised prillid hetkeks kõrvale heita, on majandusteaduses kõige huvitavam andmestik ajalugu nii ideede kui praktilise tegevuse mõttes, mitte aga moraliseerivad ettekirjutused õigest ja valest. Majandus(teadus) on poliitika(teaduse) jätkamine teiste vahenditega – ja vastupidi.

1 Seda teemat käsitletakse detailsemalt Mariana Mazzucato möödunud aastal ilmunud raamatus „The Entrepreneurial State: Debunking Public vs. Private Sector Myths” (Anthem Press).

2 Carpenteri nimekiri http://www.othercanon.org/uploads/AJALUGU%20THE%20ECONOMIC%20BESTSELLERS%20BEFORE1850.pdf.

3 Erik Reinerti raamat „Globaalne majandus: kuidas rikkad rikkaks said ja miks vaesed üha vaesemaks jäävad” on ka eesti keeles ilmunud möödunud aastal Varraku kirjastuses.