Kui jõuluvana lahkus, tormasid lapsed oma pakke avama. Tormasin minagi. Arvan, et te kõik teate, mis tunne on kingipakki avada: ootus ja rõõm segunevad põnevusega, see on hästi magus tunne, eks. Ja siis ühel hetkel jõudsin selle pakini. Tegin ta ootusärevalt lahti ja selles oli punasest plastikust alusel kempsupotihari. Selline uus ja ehk võiks ta kohta isegi ilus öelda (nõukaaja lõpus olid plastmassist värvilised asjad ju täitsa uhke kraam, eks ole). Ma ei tea siiamaani, mida mu vanemad tollel kinkide pakkimise hetkel mõtlesid, ma pole seda neilt küsinud ja vaevalt et nad seda õhtut ja seda kinki enam mäletavadki. Küllap oli see lihtsalt hetkeajel tekkinud mõte: paneme selle uue harja, mille koju ostsime, ka kinkide hulka, see oleks ju päris naljakas nali. Ja eks ma ju sain aru ka, et see on kõigest nali. Ma isegi püüdsin naerda ja rõõmus välja näha. Aga sisimas olin ma segaduses ja see kingitus tegi mulle haiget, sest kuigi see polnud nii mõeldud, siis minu silmis kehastas too kempsupotihari mu kõige kallimate hinnangut mulle ja selget viidet sellele, milleks ma nende meelest kõlblik olen.