Sissejuhatuses öeldakse: “See raamat on ühtaegu detektiivlugu ja teatmeteos” (lk 7). Raamat on nutikalt komponeeritud ja kogu heterogeenset materjali hoiab koos põnev raamjutustus. Paraku on paratamatu, et alternatiivmeditsiini gurudelt ei saa oodata anatoomia tundmist. Ja palju nende fännidestki teeb pankreasel ja põrnal vahet! Sama lugu on siingi: “Seda legendi võimendab tähelepanuväärne kiri Püha Augustinuselt paavst Gregoriusele 600. aastal” (lk 140) – vahva küll, kui Augustinuse eluajaks antakse 345–430 (lk 147). Prohvet Eelija elas XIX sajandil eKr (lk 20)! Jne.
Osa vääratusi on lohakusest. Kui autor väidab piiblit tutvustades: “Jeesuse religioosset ristisõda alustas tema sugulane Ristija Johannes. [—] Johannes sündis samuti imelisel kombel neitsist” (lk 22), siis on selge, et ta ei ole lugenud Luuka evangeeliumi esimese peatüki algust, kus sünni imelisus on hoopis Eliisabeti sigimatuse ja kõrge ea trotsimine (Lk 1:6-25). Rääkides oletusest, et Jeesus oli ufonaut, nenditakse: “See oli antiiksete müütide tekkimise allikas, kaasa arvatud Uue Testamendi lugu Aadamast ja Eevast, kelle “Jumal” lõi teenriteks” (lk 234) – lugu asub siiski Vanas Testamendis.
Osa vigadest on sugenenud tõlkimisel. Seni on eesti keeles piibel jagatud peatükkidesse ja salmidesse, selle raamatu tõlkija ja toimetaja räägivad “evangeeliumi värssidest” (lk 31, 151 jm). Loetelus, kellega on Kristusel sarnaseid jooni, nimetatakse ka, et “Rooma Caesaridega, keda austati kui jumalaid” (lk 52) – mõeldud on ilmselt Rooma keisreid.
Mõnest lausest ei ole kerge aru saada: “Budismil ja ristiusul on abielutute munkade organisatsioonid, nad kasutavad päästjakuju kui keskset templit või kirikut ja omavad pühasid reliikviaid” (lk 52). “On olemas tohutu hulk materjali kristliku juutluse kvaliteedist ja ulatusest, ning üks inimene võib veeta seda uurides terve oma elu” (lk 78). “Paulusel või kellel iganes, kes tõlkis mõned tema nime kandvad kirjad, õnnestus segi ajada keha ja vaimu teema kõigi tulevaste kristlaste jaoks” (lk 91).
Tavalugejal on muidugi täiesti ükskõik, kuidas muistseid mehi ja maakohti maakeeles nimetada, püüdlikkus või ükskõiksus selle suhtes näitab pigem kirjastuse suhtumist. Apologeet Justinus Märtrist on saanud “kirikukirjanik Justin” (lk 39), Klemensist Klement (lk 47 ja 147; ei ole selge, kas lk 188 “kristlik isa Clement” on sama), Hieronymusest Jerome (lk 76 ja 147), Flavius Josephus on vahel ka Joosep (lk 81), Jaakobuse kirja tsiteeritakse: “Jamesi autor väidab” (lk 91, samuti lk 157). Samasugune lugu on kohanimedega: Kaisareast on saanud Caesarea (lk 47), Trentost Trent (lk 50), Tüürosest Tyre (lk 98), Kidronist Cedron (lk 207). Peeter Pälli teatmeteosest “Maailma kohanimed” (1999) saanuks vaadata, kuidas inglise nimekuju on tavaks resp. normiks eesti keeles kirjutada. Budismi kirjeldamisel (lk 126–128) võinuks korrektsete vastete leidmiseks arvestada Linnart Mälli, Märt Läänemetsa ja Teet Toome “Ida mõtteloo leksikoni” (2006) terminoloogiat.
Võib ju öelda, et see ei ole teoloogi asi uriseda, milliste vigade ja vigadustega pikitult mõni selletaoline kristlust murendada üritav teos ilmub. Aga kultuuriruum ning lugejaskond on sama. Tahame või ei, postmodernsel ajal on piirid teaduste ja salateaduste vahel voolavad. Mõnigi tubli arst on südames mingi alternatiivmeditsiini teooria vaimustunud pooldaja. Nimepidi näiteid ei ole vist vaja tuua.
Bramley tutvustab peatükis “Jeesus – must mees” Graali ja templiordu saladustega tegeleva Marilyn Hopkinsi paljastust, et Jeruusalemma tempel juhtis internaatkoole tähtsatest perekondadest lastele, kelle hulgas oli ka Jeesuse ema Maarja. Kõrgemaid preestreid nimetati inglite ja peainglite järgi. “Need preestrid mitte ainult ei vastutanud laste hariduse eest, vaid neil võis olla ka kohustus tüdrukud viljastada, kui nood jõudsid sünnitusikka, nii et preesterlikud vereliinid jäid puhtaks. Tüdrukud abiellusid siis kõrgest soost juudi meestega. Rex Deus pakub välja teooria, et kõrge preester Gabriel viljastas Maarja, mille järel viimane abiellus rikka noore (mitte vana) mehe Joosepiga, kes oli vabamüürlaste legendi Hiram Abifi järglane” (lk 150).
Nii sain Bramley kaudu lõpuks jälile, millel baseerub usuteaduse instituudi kirikuloo professori Riho Saardi esindusliku teose “Euroopa üldine kirikuajalugu selle algusest kuni tänapäevani” teooria, et “noor 12-aastane Jeesus püüdis vähemalt kord oma tegelikku isa ka Jeruusalemma templist leida” (lk 16).
Saardi raamatus on rohkesti ebakonventsionaalset teavet. Näiteks, esimene osaliselt säilinud eestikeelne raamat oli 1535. aastal Simon Wanradti katekismus, “mis Lutheri nõudel Tallinna rae poolt konfiskeeriti” (lk 209). Kardan, et eesti kirjandusteadlased ei loe teoloogiatudengitele määratud õpikuid, muidu ehk keegi neist küsiks: kust on autor saanud sensatsioonilise informatsiooni, et keelamine sündis usuisa isiklikul nõudel?
Teistpidi jälle teoloogid ei loe ilmalikke raamatuid. Ilus näide on Gunnar Erikssoni ja Tore Frängsmyri ülikooliõpik “Ideedeajaloo põhijooni” (Atlex, 2007), kus kirjutatakse Kristuse õpetuse levimise kohta: “Eelkõige sai selle aktiivseks kuulutajaks Paulus, kellelt pärinevad jutustus apostlite tegudest ja kirjad mitmele Vahemere-äärse piirkonna kogudusele” (lk 41). Minu teada on see esimene kord, kus apostlite tegude raamat, mida on seni täiesti üksmeelselt peetud Luuka evangeeliumi järjeks – ka siis, kui Luukas on pseudonüüm – , omistatakse Paulusele. Ideeajalugu on ilmunud Rootsis neljas trükis ja nüüd ka eesti keeles, aga see veider lausvõimatus on alles. Keegi mitteteoloogidest ei tihka kahtlustadagi, et tark raamat võib eksida.
Kasina resp. olematu toimetamise korral läheb puhuti raskeks otsustada, kas tegemist on autori avastusliku seisukohaga või viltuvajunud väitega. Näiteks Riho Saard arutleb sügavamõtteliselt: “Võiks koguni väita, et keisriteta ei oleks kristlust. Juba Kristuse sünni juures oli keiser Augustuse kehtestatud Pax Augustanal ja ediktil – korraldada Rooma impeeriumis rahvaloendus – teoloogiline tähendus. Evangelist Matteus nägi selles ediktis vanade prohveteeringute täitumist (Mt 2:5-6)” (lk 52). Viidatud kirjakohas ei ole aga sõnagi rahvaloendusest, sellest räägib ainult Luukas ja teises ühenduses (Lk 2:1-5). Või siis: “Renessansiaegne humanist Desiderius Erasmus tõlkis 16. sajandi algul Uue Testamendi kreeka keelest uuesti ladina keelde ja see ilmus aastal 1516. Seda tõlget hakati nimetama Textus receptus’eks e heakskiidetud tekstiks, ning selle põhjal on tehtud kõik hilisemad Euroopa protestantlikud rahvakeelsed tõlked” (lk 25). Tegelikult nimetatakse Textus receptus’eks Erasmuse publitseeritud kreeka tekstiväljaannet ning protestantide tõlked on tehtud algkeelest.
Vigadel on visa hing. Nagu võilillel. On võimatu vältida selliseid võluvaid trükivigu nagu “See lõpetab tõendite, et Jeesus Kirstus oli olemas, viljatud otsingud” (Bramley, lk 50). Aga võidelda nende võimutsemise vastu tuleb ikka.