Kas kaks vaatust ja kestus kuni kaks tundi on ainus piirang? Või ootate mingit kokkukõlamist Eesti ajalooga (nagu Estonia maja 100. aastapäeva tähistanud „Liblikas” vaatab tagasi teatri algusaegadesse) või hoopis piirate solistide arvu või orkestri suurust?
Selline pikkus tundub tänapäevase teatripubliku jaoks igati optimaalne, piiranguid solistide arvu või koori ja orkestri suuruse osas ei ole põhjust kehtestada. Siinsed heliloojad teavad eeldatavasti meie võimalusi niigi ja konkreetsete lauljate isikupära tajumine tuleb ainult kasuks. Otsene side Eestiga ei ole ooperi temaatika valikul esmatähtis, mulle tundub, et see oleks liialt ahistav, kuid ainestiku seostamine Eestiga ei ole sugugi keelatud.