Endla „Sinilinnu” puhul moodustab Liina Undi suurejooneline kujundus omaette vaatemängu, kus eri vahendid – video, valgus, kostüümid, nukud, skulptuurid, värvipallid, kunstiajalooliste maalide pildiseeriad jne – loovad pöörase visuaalse seikluse tunde ja installatiivsed stseenid mõjuvad iseseisva kunstiteosena. Repliigi korras olgu öeldud, et leidus teisigi põnevaid kujundusi, nt animatsiooni, lennu- ja plahvatusefektidega „Totu Kuul” Vanemuises või fantaasiarikas „Hiired pööningul” Endlas.
Tantsuteatris oli koreograafide Kaja Lindali ja Hendrik Leboni „Rock’n’roll ja lehesadu” (STÜ) hea näide rahvusvahelises koostöös sündinud osalusteatrist. Lavastuses teravdatakse vaataja ruumitaju: on õu ja siseruum, vaatamise ja hullamise tuba, päris- ja videoreaalsus. Kõiki vaatajaid kutsutakse sügislehtedesse hullama ja videos osalema. Nii tekib hullamistants, kus kaovad piirid tegijate ja vaatajate, laste ja vanemate vahel.
Muusikalavastustest tõusis esile algupärane muusikal „Arabella”, mida pärast esietendust Birgitta festivalil mängitakse väikeste muutustega Ugala mängukavas. Lavastuses, mis peaks igati vastama „heale eesti maitsele”, on ühendatud Aino Perviku mereröövlilugu, Olav Ehala muusika, Leelo Tungla kõlamänguline libreto, seikluslikud liikumisjoonised ja südamlik-käredad röövlirollid (lavastaja Margus Kasterpalu, koreograaf Oleg Titov).
Nukuteatris on varasemale „Hüljatute”-ainelisele monolavastusele „Cosette” lisandunud väärt järjena „Väike Gavroche”. Mõlemas Taavi Tõnissoni lavastuses esitatakse tegelasi vaheldumisi näitleja-, nuku- ja videotehnikas. Tunda on poisikeselikku õhinat revolutsioonilise Prantsusmaa sündmustesse sisseelamisel. Meisterliku lavastajatöö ja tugeva lavameeskonnaga loodud „Väikese Gavroche’i” peategelane on lennuka liikumisega tänavapoiss (Mart Müürisepp), omamoodi poeetiline Toots, kes põikleb tänavail sama kergelt kui eluraskuste vahel. Lahingustseenides kõõlub ta barrikaadidel, keset tulistamist ja lavasuitsu. Filmilikus sündmuskeerises tõusevad esile rüütellikud teod ja üllad väärtused.
Kuigi žüriil oli keeruline erilaadsete nähtuste seas kedagi eelistada, tundus oluline osutada ühele suure pühendumisega tegutsevale väikesele teatrile. Haide Männamäe ja Toomas Trossi loodud klouniteater Piip ja Tuut on oma 15 tegutsemisaasta jooksul seadnud Tallinna vanalinnas sisse mitmekülgse lasteteatripesa, kus lapsed saavad kaasa elada klounide kööginaljadele, kosmosevallutamisele ja teadushommikutele, Toompea müüritornide saamisloole jne. Piibu ja Tuudu näol on lasteteatrisse tekkinud pidevalt tegutsev ja arenev klouniteater, mis loob imetlusväärse pealehakkamisega loonud kõik vajaliku ideest etenduskorralduseni. Ja seda „toetava kaadrita” (lavamehed, inspitsiendid, turundajad jne) ning seni ka ilma riigi- ja linnavõimu toetuseta.