Kust jookseb piir kunstilise taotlusega majanduslikult toime tuleva kultuuri ja sisutühja kommertsi vahel?
Seda piiri pole lihtne määratleda: Arvo Pärt või ka minu endine õpetaja John Adams on mõlemad majanduslikus mõttes edukad heliloojad. Arvan, et on mõistlik meeles pidada: mitte kogu „klassikaline kunstmuusika” pole tegelikult kunst nagu ka helilooja diplom ei tee veel heliloojaks. Seejuures leian, et iga end tõsiselt võtva helilooja eesmärk peaks olema eneseväljendamine, mitte äriedu, mis on ainult boonus (mõistagi ka rahaline abi). Need, kes otsustavad kultuurile mõeldud raha jaotamise üle, ei peaks keskenduma ainult suuremale publiku arvule või kellegi laiemale tuntusele. Tuleks hinnata ka seda, kas projekt kõneleb meist ka saja aasta pärast, saab kultuuripärandiks.
Millest 1. aprillil Eesti Rahvusmeeskoori esiettekandel kõlav uudisteos laiemalt kõneleb?
Sel hetkel, kui Scott Diel tegi mulle ettepaneku võtta teemaks riigipiiride ja rahvusliku identiteedi küsimus, ei olnud meil ettekujutust, kui oluliseks tõusevad riigipiirid just selles maailmaosas märtsis 2014. Nüüd nõuavad inimesed uuesti Eesti-Vene piirileppe mittetunnustamist. Nimelt sellise arutelu lootsimegi oma teosega ärgitada, et tuletada meelde neid piirkondi, mida oleme ära andmas, luua nendele muusikaline identiteet. Just seda pean silmas programmilise muusika ja loo rääkimise all! Kuigi eestlaste mälu ulatub kaugele, tehakse mõningaid asju nii, nagu oleks esivanemate, setode ja ingerlaste maa eesti identiteedi seisukohalt tähenduseta. Võib-olla ongi arutelu geopoliitilises tähenduses juba mõttetu, kuid minu meelest tuleks sellises olukorras korraldada väärikas ärasaatmistseremoonia, mitte need alad lihtsalt ühe allkirjaga loovutada. Kas seda teeb eesti helilooja või teen seda mina, pole enam oluline. Tegin seda nii lugupidavalt, kui oskasin.