Päeva avades sõnastas Viljandi muusikakooli õppealajuhataja Marko Mägi kogunemise peapõhjuse. Tema sõnul on muusikakoolides tekkinud olukord, kus pilliõpetus ja muusikateooria õpetamine muusikakoolides uueneb, kuid muusikaajaloo õpetamine on jäänud kinni vanadesse mõttemudelitesse, seda nii aine sisu kui selle edasiandmise poolest. See omakorda on viinud muusikaloo kui aine kriisi: lapsed ei huvitu sellest, aine ei seostu õppekava teiste ainetega ning, mis ehk kõige olulisem, aine ei seostu ka laste igapäevase muusikakuulamise ja -praktiseerimisega.
Kirjutatud ja kirjutamata muusika. Arutelupäeva avades tõi professor Siitan esile olulise jagunemise: kirjutamata ja kirjutatud muusika ning nende lood. Ta tõdes, et kirjutamata muusikat on palju rohkem kui kirjapandut, kuid klassikalises hariduses on see suhe hoopis vastupidine. Selline jaotumine ei ole kindlasti mitte dihhotoomiline, vaid need kategooriad võiksid üksteist pigem täiendada. Seega sai arutelu lähtepunktiks tõdemus, et maailm meie ümber on muutunud: muusikat ja lugusid on palju, ent muusikahariduses oleme praegu üsna rangelt kinni kirjutatud muusika loos ehk siis selles, mida oleme harjunud muusikaajalooks pidama.
On paradoksaalne, et lapsed on muusikast rohkem huvitatud kui kunagi varem: muusika on osa elustiilist, subkultuurist, määrab kuuluvuse võrgustikku ja sõbrad. Liialdades võib isegi öelda, et muusika on tänapäeva noorele osa riietusest: suur osa lapsi ja noori kuulavad muusikat pidevalt kõikvõimalikes kohtades ning kõrvaklapid kuuluvad iga riietuse juurde. Miks siis on muusikaloo huvi nii leige ning miks ei suuda klassikalise muusika lugu, nagu seda enamasti muusikakoolides õpetatakse, köita noorte tähelepanu?
Mitu ettekandjat (V. Sillamaa,
W. Turkenburg, A. Kõlar) olid arvamusel, et muusikaloos saab ja peab tulema õpilastele n-ö poolele teele vastu ning proovima kohanduda tänapäeva lapsega. Võimalusi on mitmeid, seejuures laskumata (ka diskussioonis läbi käinud) äärmustesse nagu „muusikakooli lõpetab laps, kes ei ole iialgi kuulnud Bachi d-moll tokaatat või ei tea midagi Robert Schumannist”. Anu Kõlar, kes kõneles laiemalt ajaloo ja kultuuriajaloo õpetamise paradigma muutumisest, pakkus välja, et senise, peamiselt info edastamisele keskendatud õpetamise asemel võiks näidata muusikalugu pigem kui üht kultuuripraktikat ning luua seoseid teiste kultuurinähtuste ja -protsessidega. See aitaks ehk õpilasel muusikalugu muuta nii-öelda oma asjaks ja end sellega seostada.
Muusikalugu 3.0. Meelevaldse seosena võiks tõmmata paralleele tänapäevase veebiarendusega: kui veel kümme aastat tagasi valdasid nn staatilised veebilehed, mis muusikaloo kontekstis tähendaks mingit faktide, teoste, andmete veebis rippuvat kogu, siis nüüdseks on sellised veebilehed minevik. Selleks, et edastatav materjal kõnetaks noort, tuleb veebileht muuta dünaamiliseks, anda õpilasele võimalus seal midagi ise teha, sekkuda, proovida, katsetada. Sellise lähenemise korral ongi andmed õpilase omad ja ta saab neist endale mingi informatsiooni sünteesida. Paraku tundub, et muusikaloo õpetamises ollakse veel enamasti staatilises faasis, mistõttu ongi tekkinud eespool kirjeldatud olukord.
Eelnevaga seostub kultuuriajaloos ja kitsamalt muusikaajaloos viimastel aastatel toimunud performatiivne pööre. Muusikaloole ja selle õpetamisele tähendab see väga olulist mõttemalli muutust, kus fookus nihkub autorilt esitajale: muusikateos luuakse esituse ja kuulaja kaudu. Siia on lihtsasti kohaldatav „muusikalugu 3.0” idee: kui jõuame teadvustamiseni, et muusikateose loojad oleme me ise, ning see idee jõuaks ka õpilaseni, siis oleks ehk aine praegune õpetamiskriis ületatav?
Teine oluline märksõna muusikaloos on „retseptsiooni tähtsustumine”, mis viib samuti fookuse muusikateose autorilt muusika erinevatele kõlamissituatsioonidele ning kuulajatele. See on jällegi lähenemine, mida noored ehk paremini endaga seostavad, kuna suudavad iseend samuti projitseerida muusikakuulamise eri situatsioonidesse.
Polkast rokini või gregooriuse koraalist Pärdini – kas vastandada on vaja? Aine sisust rääkides tõstatus jälle palju räägitud kõrge ja madala ning klassikalise ja pop(rütmi-, pärimus- jne)muusika vastasseis. Diskussioonis ilmnes, et mitmed õpetajad on seda meelt, et muu muusikaga võiks tegeleda üldhariduskoolis ning muusikakooli jäägu klassikaline muusika oma perioodilise lähenemisega. Virgo Sillamaa esitas aga intrigeeriva mõttearenduse muu muusika ja nende lugude sissetoomisest muusikaloo õpetamisse. Tema sõnum oli, et muusikalugu võiks õpetada kui muusika kuulamise õppimist, seejuures tähtsustamata erinevaid žanreid ning lahterdamata neid väärtuslikuks või vähem väärtuslikuks. Õpetajate vastasseis sellisele lähenemisele tuli peamiselt õppekava pinnalt: on teatud heliloojad, žanrid, mõisted, mis tuleb läbida, ning on mõeldamatu sinna midagi lisada, kuna aega napib isegi. Mõttemänguna pakkus Sillamaa välja ajateljest loobumise ning eri žanride-stiilide miksimise.
Oleme enamasti harjunud, et nii aja- kui muusikalugu on tihedalt seotud kronoloogiaga ning ajatelg hoiab seda pikka jutustust justkui koos. Tegelikkuses on nii üldajaloo- kui muusikaajaloo käsitluses tekkinud mitmeid muid lähenemisi, kuid hariduses domineerib endiselt kronoloogiline või isegi evolutsionistlik lähenemine. Kas ei oleks aga mõeldav kasutada muusikaloo õpetamisel ära muusika universaalsust – muusikat ennast? On kerge leida ühisosi klassikalise perioodi ja tänapäeva popmuusika harmooniast, kanoniseeritud heliteoste tsitaate populaarkultuurist jms. Kui naasta Siitani mõtte juurde kirjutatud ja kirjutamata muusikast, võiks enam rääkida ka kirjutamata muusikast, vastandamata seda kirjutatule, vaid pigem nende vahele sildu ehitades ja seeläbi õpilase teadmisi laiendades.
Muusikalugu – kas kaduv õppeaine? Muusikaloo arutelupäevalt lahkusid osavõtjad ilmselt paljude küsimustega, aga vastuseid ja retsepte tulevikuks ei jagatud. Ka siinses artiklis toodu on pigem võimalik vaatenurk, mitte uue muusikaloo õpetamise doktriin, kuna eeldab mõttemaailma muutmist üsna laialdasel pinnal. Kriis muusikaloo õpetamises väljendub ka selles, et mitmed muusikakoolid kas loobuvad või on juba loobunud selle aine õpetamisest ja muusikalugu jääb üldhariduskooli õppekavva. Kas tendents on taunitav ning kas peaks midagi ette võtma, et nii ei läheks?
Tegelik eesmärk pole visata kogu muusikateoste kaanon üle parda või keskenduda üksnes nt Daft Punk’i või hiphopi õpetamisele, küll tuleks aine muuta vormilt värvilisemaks, rokkivamaks ja interaktiivsemaks. Pigem ongi küsimus, kuidas kõiki uusi vahendeid targalt ära kasutada ja jõuda õpilaseni? Võib-olla polegi praeguses multi- ja subkultuurilises ühiskonnas seda üht ja õiget vastust. Siiski on oluline neil teemadel mõelda ning selle eesmärgi täitis arutelupäev kindlasti.