Rahvaülestõus käis araabia riikides isemoodi. Süürias ja Liibüas algas kodusõda: esimene pole veel lõpplahenduseni jõudnud, teises kukutati raidkujuna püsinud diktaator Muammar Al-Gaddafi. Kraadivõrra kergemini möödusid sündmused Jeemenis ja Egiptuses, kus autokraadid kukutati vähema vere hinnaga. Maroko kuningas tuli rahvale vastu mõningate reformide näol. Väiksemates laheriikides karmistas riiklik julgeolek oma meetmeid ning rahva nõudmistel lasti kõlada tummadele kõrvadele.
Katari poeedi Muhammad Ben Al-Dhib Al-Ajami juhtum jääb viimasena kirjeldatud riikide araabia kevade aegsete kogemuste hulka. Al-Ajami kandis oma Tuneesia revolutsiooni vaimus sündinud luuletuse ette kitsas ringkonnas. Tema energiast pakatanud ettekanne lindistati mobiiltelefoniga ja see laaditi hiljem üles You Tube’i. Ühismeediale toetunud araabia kevade sündmuste tõttu sai Al-Ajami hingestatud esinemine kiiresti populaarseks. Luuletuse menu ei jäänud ka Katari valitsuse tähelepanuta. Al-Ajami arreteeriti novembris 2011 süüdistatuna inimeste ässitamises valitseva emiiri võimu vastu. Hiljem määrati kohtuotsusega Al-Ajamile eluaegne vanglakaristus. Otsus tekitas rahvusvahelises üldsuses palju poleemikat ning inimõiguste organisatsioonid protesteerisid sõnavabadusele apelleerides häälekalt. Võib-olla just seetõttu vähendati vangistus hiljem viieteistkümnele aastale.
Luuležanr on araabia maailmas nii ajalooliselt kui ka jätkuvalt äärmiselt populaarne ning luuletuste retsiteerimine koosviibimistel on lausa omaette meedium, millest araabia kevade vältel sai veelgi olulisem sõnumite edasikandja ja meelsuse kujundaja. Al-Ajami sõnastatud rahva „hoiatusi riigile” ei saanud võim kuidagi alahinnata. Egiptuse rahvuslikuks poeediks tituleeritud Ahmed Fouad Negm (1929–2013) oli näiteks tuntud Egiptuse valitsejate kritiseerija ning veetis oma värsside eest aastaid vangis peaaegu iga riigikorra ajal. „Ühe vastuhaku asemel miljon mässaku,” kõlab üleskutse Negmi värssides. Vangistus ei kahandanud tema populaarsust rahva seas. Egiptuse dialekti tõttu oli ta lihtinimestele, kes ei pruugi lugedagi osata, arusaadav. 2011. aasta protestide ajal võis just tema luuletuste põhjal tehtud laule kuulda kõlamas Tahriri väljakul Kairos.
Negmi luule meeli sütitava toime tõttu ei saanud teiste riikide pinevaid sündmusi jälginud Katari valitsus kuidagi alahinnata Al-Ajami värsside tähenduslikkust. Ilmselgelt otsustati edasist meelsusenäitamist Al-Ajami karmi karistamisega vältida. Paraku, nagu kaane tugevamini pealesurumine ei vähenda keeva vee temperatuuri, pole alust arvata, et inimesed lepivad lõpmatult „sunnitud jõu korraga”. Siinkohal on kõigil võimalik Al-Ajami vangistusega päädinud sõnumit ise lugeda. Eriti tasub neile ridadele mõelda Ukraina sündmuste valguses: näib tõepoolest, et inimeste soov, et neid koheldaks väärikalt, ja vabadusjanu ei tunne kultuuri- ega keelepiire.