Räägitaksegi, et pealkirjas toodud sõnadega oli juba ammustel aegadel kõvasti nalja saanud. Nimelt hõiganud Nõukogude Eesti noored üleilmsel noorsoofestivalil Moskvas  selle asemel, et teiste vennasrahvastega koos vene keeles “Mir! Družba! Festival!” skandeerida, hoopis “Hiir! Nurgas! Vesti väel!” Sellist huumorit olevat eestlased harrastanud ka varemalt. Nii lõuanud eesti soost soldatid Vene tsaarile keisrihümni lauldes “Bože, tsarja hrani…” (ehk “jumal, keisrit kaitse sa..”) asemel ikka selges eesti keeles: “Poes sitsiräbalad…”

 Nii et fest ja vest. Kui küsida kõla kõrval ka nende sõnade tähenduse järele, siis ladina keeles tähendab festive ‘rõõmsalt, kenasti’; vestire aga hoopis ‘riidesse panema’. Iseenesest on tähelepanuväärne, et kui festival on ühtmoodi festival nii sakslastel, inglastel, venelastel ja prantslastel ning muidugi ka eestlastel, siis inglased, sakslased ja eestlased kannavad vest’e, venelased aga prantslaste eeskujul hoopis žilet’e – vestidest ei teata Venes midagi.

Vestist veel seda, et härrasmehed ei võta daamide seltskonnas iialgi oma kuube ilma vabandava lubaküsimiseta seljast – ehk siis ennast vesti väele – , sest vesti seljatagune lihtsalt ei kuulu garderoobi avalikult eksponeeritava osa juurde. Vesti seljatagune on meestegarderoobi intiimpesu samasugune osa nagu sokitripid.

Nii on vest iseenesest vägagi teatraalne riietusese. Kui näiteks kuuehõlmad on nagu eesriided laval, mille avanedes paljastub lavatõde ehk siis uhke või vastupidi – vägagi mitteuhke vesti esitükk, siis selja- ehk lavatagune jääb varjule ja varjatuks. Vahel tundub, et see annab justkui võimaluse sinna alles n-ö viimases järjekorras investeerida või ka hoopis investeerimata jätta, nagu tegi näiteks Porthos, kelle mõõgarihma esikülg kiiskas kullast ja kalliskividest, mantlivarjus pool oli aga vaid puhtast selgest härjanahast ja ei pennigi rohkem. Nagu me “Kolmest musketärist” teame, on see vägagi lühinägelik poliitika.

Nii et kui teater on nagu vest, siis pole ka siin ülioluline mitte ainult tema kõigi pilkudele avatud pool, vaid ka see, mille külge see on õmmeldud. Häbenemisväärne seljatagune võtab enesekindluse ja -usu.  

Seepärast ongi Eesti teatrite esindusfestivali  “DRAAMA” 2007. aasta plakatil seekord aimata vesti väel meesterahvast. Tunnen teda isiklikult ja seepärast söandan kinnitada, et tema vesti varjus pool on väljavalgustet esiküljega tasakaalus. Loodan, et samale järeldusele jõuab festivali järel eesti teatri kui terviku suhtes ka rahvusvaheline žürii. Sest koos on parimad…

Ja kui me end siis, kui otsused on teatavaks tehtud ja me pärast teist teatrikunsti terviseks tõstetud pitsi – härrasmehed, nagu me muidugi mõista kõik oleme – daamidelt lubaküsinutena vesti väele võtame, siis küllap tähendab see sedagi, et ka seekord on festival rõõmsalt ja kenasti korda läinud ja et on põhjust olla ka pisut hoos. Sest häbeneda pole midagi.