Esmalt poliitilise teatri mõistest. See on teater, mis tegeleb ühiskonnas aktuaalsete probleemidega, pakkudes välja ka lahendusi. Kusjuures eelkõige mitte niivõrd teemade (nagu armastus või suhted vanematega) või küsimustega (nagu mis on indiviidi võimalused tervikut mõjutada või miks me siin oleme), millest võib ja peabki rääkima alati ikka ja uuesti, vaid just probleemidega. Madli Pesti on siinsamas Sirbis Karusoo “Küpsuskirjandist” kirjutades (Sirp 20. X 2006) eristanud poliitilist ja sotsiaalset teatrit selle alusel, kas loojad võtavad seisukoha või mitte. Kui loojad võtavad seisukoha, siis on tegemist poliitilise teatriga ja vaatajal jääb üle vaid nõustuda või mitte, kui aga vastusteni ei jõuta ja jäädakse küsimuste tasandile, on tegemist sotsiaalse lavastusega. Päriselt selle jaotusega nõustuda ei tahaks, sest see on liialt väljavabandav: et kui otsustada ei julge, siis las olla sotsiaalne ja mitte poolelijäänud poliitiline teater. “Ilmselt ongi termin “sotsiaalne teater” kutsutud ellu hirmust sõna “poliitiline” ees,” on arvanud Ekspressis Juhan Ulfsak (EE 11. I 2006). Ehk, kui jätkata Karusooga, kelle nime Eestis tavaliselt ainsana (viimasel ajal lisandub pärast mõttepausi küsimärgiga talle ka Ojasoo nimi) poliitilise teatriga seostatakse, siis ainus tõeliselt poliitiline lavastus Karusoo loomingust, mida mina näinud olen, on “Misjonärid” Rakvere teatris. Ülejäänud lavastused nagu “Kured läinud…”, “Küüdipoisid” jt on olnud küll olulised sotsiaalsed pildistused (“mäluteater” tuleb keelele), kuid mitte aktiivselt poliitilised.
Ja mis juhtus “Misjonäride” vastuvõtul? Kuigi need, kes lavastusest kirjutasid, tegid seda sisemise sunni ja mõttekaasluse alusel (Toomas Sildam, Andrei Hvostov, Andres Laasik), hinnates teemapüstitust ja Karusoo julgust, jäi telgitagune retseptsioon kahtlevaks, läbi lillede heideti ette liigset poliitilisust. Ivar Põllu nimetab “Misjonäre” pigem “poliitiliseks aktiks kui teatriks” (Sirp 15. IV 2005), mis tähendab ei muud, kui et lavastuses oli poliitiline sõnum tõstetud olulisemaks kui kunstiline väljapeetus, ja see oli võõristav. Oli jah nii, kuid Eesti alles imikupapudes poliitilisele teatrile olen mina küll nõus mõningast plakatlikkust andestama. Ja olgem ausad, ega meie, kriitikud, ei oska ka päriselt sellist teatrit reflekteerida (pole ju kogemusi). Kahjuks on mul veel nägemata Ojasoo “Kuumad Eesti poisid”, aga sarnasusi “Misjonäride” vastuvõtuga oli kas või reklaamplakatite “Mees, tee lapsi!” mõtestamisel: et kuidas ikka võib nii üksüheselt? Tunnistan, et minugi esmane reaktsioon oli selline, kuid tegelikult saavutas Teater NO99 selle, mida üks õige poliitiline teater peakski – emotsionaalse reaktsiooni pakutud lahendusele.
Tõsi, vastuväited polnud just väga häälekad, aga see sõltub vist juba eestlase natuurist, mis ei pea vajalikuks, käsi rusikas, iga väiksema asja pärast lärmi lüüa (meie ametiühingute streigidki mõjuvad sageli haledalt). See toobki mind selle juurde, mida tegelikult küsida tahtsin ja millele osaliselt juba vastuse olen andnud: kas ja kuidas peaks Eesti teater käsitlema integratsiooni?
Seda, et teater peaks tegelema integreerimisega, ma ei arva. See on riigi pärusmaa ja ega ma kujutagi päriselt ette, kuidas see välja peaks nägema. Et oleks kultuuriministeeriumi ettekirjutus: Vene Draamateater mängigu igal hooajal x arv Eesti algupärandit? Ja kõik riigilt toetust saavad teatrid kohustugu x korda kuus andma etendusi venekeelsete subtiitrite või tõlkega? (Eesti Draamateater on aastaid omal algatusel ja südamega asja juures oleva tõlgi kaasabil etendusi tõlkinud ja huvi paistab olevat.)
Kohustuslike asjadega on aga ikka nii, et ega neist suurt tolku pole, sest need tehakse plaanitäiteks ära (omal ajal pidi kah vennasvabariikide dramaturgiat mängima). Nii peakski selleks, ettevõtmisel ka sisu oleks, impulss tulema ikka loojatelt endilt. Küsimus on aga selles, et kas tasub seda puhangut ootama jääda (arvestades eriti eestlaste loomuomast poliitilise aktiivsuse puudumist) või oleks võimalikud mingid neutraalsed algatused, mis need impulsid ellu kutsuksid? Ma loodan, et enam ei ole kedagi, kes arvab, et rahvusluse tasandil meil siin Eestis probleeme ei ole. Olgugi, et aprillikuine pronksdisko oli paljuski provotseeritud ja alkoholiuimane, kuid millelegi pidi see ometigi osutama. Huvitav, kas mõne teatri plaanides on sel hooajal tuua välja uuslavastus, mis selle teemaga või konkreetselt nende päevade sündmustele keskenduks? Julgen küll siinkohal kahelda. Aga peaks. Sest ükskõik kui puhta ja ülevana me kunsti ka näha ei taha, on see võimalus rahumeelselt suu puhtaks rääkida ning mõttevahetus algatada – ja selle ignoreerimine on lihtsalt puhas ülbus.
Kui uskuda Juhan Ulfsakit, siis on enamik inimesi tulnud teatrisse tööle “koleda maailma eest pakku”, järelikult tuleb need teatriinimesed sealt välja meelitada. Kultuurkapital oleks võinud juba ammu näidata üles rohkem initsiatiivi Eesti teatrimaastiku kujundamisel (noortele mõeldud teatri projektikonkurss küll oli ja mingid tulemused olid vägagi nähtavad). Miks mitte kuulutada välja konkurss projektidele, mis käsitleksid pronkssõduri ümber toimunut ja sellega seoses päevavalgele kistud probleeme? Eks need peaksid vist kakskeelsed lavastused olema, sest ma ei kujuta päris ette, kuidas eestlaste ja eestivenelaste suhetest vaid ühe mätta otsast, ükskeelselt rääkida saab?
Aga samas: miks ka mitte erapoolik olla! Ega need riigikogu valimised ole (kuigi ehk tuleks sinna ka kakskeelseid tekste, sest praegu saab neid Näitemänguagentuuris vist ühe käe sõrmedel üles lugeda, mis pole just väga loogiline, arvestades vähemusrahvuste osakaalu Eestis).
Tõesti, mis oleks parim viis pronkssõduri sündmustest aasta pärast uuesti rääkida, kui mitte mõne uuslavastuse vahendusel? Või kui päris aprillis ei jõua või ei julge, siis ehk korraldada järgmisel “Draama” vahefestivalil väike alaprogramm kaksmeelse ja -keelse Eesti algupärandi tarbeks? Mis te arvate, otsustajad-korraldajad, kas seda oleks vaja? Ja miks ei oleks vaja? Jah, muidugi võib juhtuda, et soovijaid oleks väga vähe, aga see poleks mitte algatajate, vaid laiskade loojate läbikukkumine.
