Tee kirjandusse kulges läbi Noorte Autorite Koondise, 1966. aastal sai temast Eesti Kirjanike Liidu liige. Mõni aeg hiljem pühendus ta organisatoorsele tööle Kirjanduse Propaganda Büroo direktori ning kunstilise juhina. Eesti iseseisvuse taastamise algusaegadel 1990. aastal oli ta kirjastuse Faatum asutajaid, kus oli peatoimetajana tegev oma elupäevade lõpuni. Tema algatusel toimus Faatumi eestvõttel esimene taasiseseisvusejärgne romaanivõistlus, mille järel, samuti tema ettepanekul, kutsuti ellu Eesti Romaanifond.

Juhan Saare enda ilukirjanduslik looming on laiahaardeline. Ta viljeles luulet ja lühiproosat, kirjutas niihästi lastele kui ka täiskasvanutele, rikastas laulutekstidega estraadietendusi ja muusikale. Suurt publikumenu pälvinud näidenditel “Valge tee kutse”, “Kuning Herman Esimene” ja “Tartu rahu” on tugev dokumentaalne alus. Dramaturgina ei unustanud Juhan Saar väikesi teatrisõpru, neile on kirjutatud rahvatükk “Kratimäng”, nukunäidend “Tühjade susside saladus” ja Heino Väli raamatu ainetel “Silver Ükssilm – Vilsandi hirmus mereröövel”.

Kirjaniku enda maailmanägemisele jõuab kõige lähemale kahe raamatu kaudu. Need on 1999. aastal ilmunud valitud luuletuste kogu “Elu ikka ühekordne”, millele lisatud ka helikassett kandlemänguga, ja kaks aastat tagasi valminud memuaarid “Valus naer”.

Juhan Saar armastas musitseerida kandlel. Ta tegi seda virtuoosselt, andis kontserte ka väliseestlastele Rootsis ja Kanadas. Veel armastas ta enda ümber koguda sõpru ja võõrustada neid omatehtud maitsvate toitudega, peo haripunktil võttis ta siis sageli oma mänguriista. Ta sarnanes oma aina hallineva lokkisjuukselise soengu ja habemega nii väga Vanemuisega, kes on tulnud Kungla rahvale “kandlelugu lööma”. Tema, meie päevade Vanemuise kannel on nüüd vaikinud. Tema omaste, sõprade ja tuttavate, meie rahva hinges jääb see aga edasi helisema pikkadeks aegadeks.